Meditatsioon

Sellel nädalal teil veab, ning on tulnud natuke rohkem postitusi, kui tavaliselt. 

Kuid kell on juba palju ja ma tahan selle postituse täna avaldada. Kuna mul on mega suur uni, siis ausalt pole jõudu seda teksti üle lugeda. Loodan, et annate mu lohakuse andeks. 

Milles ma siis see kord kirjutan. Pealkirjast võite juba ette arvata, millest siinses postituses kirjutan. Ühesõnaga hostvanemad olid mind juba ammu kutsunud meditatsiooni tundi või siis trenni (ei tea kuidas seda õigesti nimetad). Eelnevalt olid koguaeg öelnud, et ma veel mõtlen kas ma tulen täna ja nii ma seda edasi lükkasin. Täna kui hostema küsis, et kas ma tahan kaasa tulla, siis ma päeval veel ütlesin, et mõtlen. Peale trenni kui nad mulle järgi tulid, ning siis uuesti küsisid ütlesin ma jah. Mõtlesin, et vahetusaasta ongi selleks, et uusi asju proovida. 

Mis siis see meditatsioon endast kujutab.

 Mina algselt mõtlesin, et see kujutab endast seda, et kõik istuvad ringis maas ning teevad seda "mmmmmmmmm" häält. Kuid ma eksisin natuke selles osas. Ringis istumist ei olnud, olid read. Alguses tegime mingeid harjutusi, silmadele, kätele ja jalgadele. Peale seda istusime maha, ning see mees rääkis midagi. Mingist päiksest ja maast, kuid ei saanud poindile pihta. Natukese aja pärast, lülitas ta tuled välja, ning hakkas rääkima midagi ning läks vist 5 minutit mööda kui ma põhimõtteliselt magasin juba. Kui sellest majast lennuk ülesõitis tõusin ma ülesse, ning rääkis veel midagi mida ma ei mäleta enam. Vahepeal see mees tänas jumalat ning palus, et meil kõik hästi läheks. 

Kui ta oli veel rääkinud umbes 10 minutit, siis loomulikult suutsin ma sel ajal tukkuma jääda. Pärast lülitas ta tuled uuesti põlema ja täpselt selline tunne oli silmadel, nagu hommikul tuleks keegi minu tuppa ja paneks tuled põlema ja ütleks, et tõuse ülesse (emme seda teevad mu siinsed vanemad ka, kuid proovin olla ikka tubli ja oma äratus kella peale ülesse tõusta). 

Ma pole kunagi aru saanud miks inimesed selles meditatsioonis käivad, et mis sellest kasu on jne. Kuid see oli mu esimene kord ja nüüd sain ma aru, mis suudab inimene oma rääkimisega teha. Kui ta ütles, et tunnetage enda jalge all vett, mis voolab, siis ma ausalt tundsin seda. Teiseks mis mind sellesse uskuma pani, oli see, et kui ta rääkis, siis ma vajusin koguaeg kehaga ettepoole ja tagasi ma ei suutnud ennast ajada. Mõtlesin, et kukun sealt toolipealt maha. 

Mul on supper hea meel, et ma sellest võimalusest ikka kinni haarasin, ning kes teab äkki lähen järgmine nädal sinna tagasi. 

Kuid nüüdseks ma lõpetan, sest homme kool ja peab vara ärkama. Hetke seisuga on kell kohe varsti saamas 12, hommikul on äratus kell 5. Ehk siis viis tundi magamist ja ülejäänud päeva mõtlen sellest, et miks ma varem magama ei läinud.