Total Pageviews

Tuesday 5 August 2014

Kõigepealt ütlen ära, et see postitus teatud maani on kirjutatud sel ajal kui ma olin lennujaamades ja lennukites. Loodan, et saate aru ikka midagi. 



Jah nüüd ongi põhimõtteliselt minu vahetuaasta läbi, miks põhimõtteliselt, sest hetkel istun Lima lennujaamas, ning proovin panna blogile ilusa punkti. Võib-olla tõesti olen ma sellega hiljaks jäänud, kuid lihtsalt pole aega olnud ja ka pole tuju olnud, see viimane nädal netis istuda.  
Nüüd kaldun küll teemas kõrvale, kuid…  Varsti on mu Lima-Amsterdami lend käes ja kui ma klm-i leti juurde läksin ja mulle seda piletit trükiti, siis ka kontrolliti, et kas mu pagasi on neil juba peal. Kuid mis ikka minuga juhtuda saab on see, POLE SUURT PAGASIT, ja veel sellisel rõõmsalt kurval häälel. Ma ei sa aru, mitu korda selle aasta jooksul mul pagasi kuskil seisma jääb või kuhugile haitub. Täpselt sama asi oli kui me tulime Colombiasse, siis ei saanud me oma pagasit kätte. Õhhhhhh kui vihane ma praegu olen. Kuid jah lihtsalt loodan, et nad viie minutiga suudavad selle kuskilt ülesse leida, kui mitte siis pean ootama seda päris kaua aega L Nüüd ongi mul aeg minna  Amsterdami lennukipeale. Ehks siis kunagi jätkan.

Ja nüüd ma siis siin jälle olen. Oleme kohe neli tundi sõitnud, ning hetkel on kell 12 Colombia aja järgi. Ning kui sa tunned, et sa tahaksid magada, sest nagu nii ma eile (15.juuli vastu 16jjulit) ei maganud, siis sooviks magada aga lihtsalt ei tule und ja mõtteid on liiga palju peas. 
Kuna minu esimene lend oli Bogota-Lima ning teineots on Lima-Amsterdam, ning kui ma ükshetk kaarti vaatasin olime Cucuta kohal, see tähedab seda, et olin jälle Colombias tagasi, kuigi olin kõrgel oli mul kuidagi rõõmus tunne, mitte ei valdanud mind kurbus, mis nüüd tagasi tuli.
Ma ei uskunud, et see saab olema nii raske, kõik see lahkumine ja mõni inimene tegi selle lahkumise veel raskemaks. Kuid mis mul üle jääb kui see üle elada, ning oodata järgmise aastani.  Ma arvan, et ma ei sa enam palju kirjutada, sest arvuti aku saab kohe tühjaks, ning Limas ei jõudnud ma seda täis laadida, seega ei tea, mis ma need ülejäänud 8 tundi siin lennukis teen.
...........Ohhhhh nüüd olengi  jõudnud lõpuks amsterdami lennujaama, ning on jäänud viimane ots Eestisse. Hetkel ei oska kirjeldad, millised tunded mind valdavad. Kuid seda võin kindalt öelda, et siin räägivad nüüd väga vähesed inimesed hispaania keelt, ning ka tänu sellele hakkab mulle kohale jõudma, et hakkan koju jõudma.
Kuid kuidas mul siis see kõige pikem lend möödus. Mõõdus nii, et ma ei maganud selle 12 tunni jooksul peaaegu mitte kordagi, võib-olla ainult mingi 1 tund ja natuke peale. Ehk hetke seisuga tundub mulle kõik nii naljakas ja samas ka kuidagi nii igav, sest olen nagu üks zombi siin lennujaamas. 
Ning nüüd jääb mul veel viimane lennuots koju, mis on lühike, ning näen oma vanemaid üle 11 kuu. Ausalt ei tea, mis tunne mind sellel hetkel valdab, kuid eks näib.
Minu ees istuvad kaks noort tüdrukut, eks räägivad segamini inglise ja saksa keelt, see tundub lihtsalt nii naljakas, aga ma ei saa naerda J

Amsterdam-Tallinn otsapeal, sai kõik realuseseks, kuidas keegi enam ei öelnud sulle tere ja lennuk väike. Inimesed kuidagi nii võõrad, kui nad olid eestlased. Ütleme nii, et need kaks tundi seal lennukis venisid ikka päris pikalt, kuid ma üle elasin. Tallinna lennujaama saabudes, tabas mind hetkega suur rõõm ja ka suur suur kurbus. Oma pagasit ära korjates nägin juba ema, õde ja kõiki teisi. Ning siis hakkasingi labi selle värava kõndima , ning sis tulid kõik kallistama, ning nuttsid. Mina sel hetkel ei saanuud aru miks nad nutsid, ma ei olen tagasi nüüd. Koju Pärnusse jõudsime mingi poole nelja ajal. 







Kuid see ei ole mu viimane postitus blogis, mul on veel vaja paarist asjast kirjutada.. JO'st, viimasest reisit.