Kristel Colombias : November 2013

Sunday 24 November 2013

nädalavahetus Machetas ja Cuateques

Sellel nädalal olen postitanud päris tihedalt. Ei tea kust see tujumon tulnud. Arvan, et teil selle vastu pole midagi ja seekord tuleb juttu päris päris vähe, kuid pilte on see-eest küllaga.

Vahepeal on mul siin täitunud kolm imelist kuud ja läheb ainult paremaks ja paremaks.

Selle mädalavahetuse veetsime siis väikses linnakeses koos minu vahetuspere ning Georgiga. Võib öelda jälle, et oli supper nädalavahetus täis naeru ja igast jutte.

Alustasime sõitu laupäeva vara hommiku, okei võib-olla ei olnud nii hommiku vara ligikaudu 9-st. Kuna liikulus on siin ka pühapäeval lihtsalt hull, siis linnast väljasõit võtis ligi tund või rohkem aega. Linnapiiris tegime peatuse ja ootasime teise perekonna ära kellega me seda sõitu alustasime. Natukese aja pärast tegime peatuse, et süüa empanaadasid (näevad need välja korbi taolised ja on tavaliselt kas liha, kana, juustuga ja veel igasuse asjaga, kuid need kolm on põhilised). Sõit nagu sõit ikka, palju mäegesid ja mitte sirget teed.

Järmise peatuse tegime Macheta külas, kus Georg istus teise autosse ja meie jäime sinna külakesse. Miks siis? Kuna Silvia nõbu lõpetas ülikooli ja selle puhul oli tehtud väike fiesta. Järjekordne uus seltskond ja samad küsimused millele ma vastama pean. Kuid ma ei virised mulle meeldib siin ja siinsed küsimused. Nagu siin fiestade puhul tavaks on, siis on hästipalju süüa. Söögiks oli siis supp ning magustoiduks suur kook. Õhtu lõpuks hakkasime mängima sellist mängu, et kaks inimest keerutavad suur hüppenööri ja teised hüppavad. Üks suur erinevus mida ma tähele olen pannud on see, et siin ei vaadata vanust, sa võid olla 40 või 10-ne aastane hüppad ja teed igast lolle asju kaasa. Silvia ütles mulle, et vahetevahel korraldav suured pidžaama peo. Siin on väike kõik inimesed hullud, olemata vanusest. Sealt tulime ära kuskil 6-7 vahel ning sõitsime Cuateque'sse, kus Georg oli veetnud pool päeva. Õhtu pimedas sõita mägede vahel, ehk siis tee on siiru viiruline (on vist selline sõna) on väga raske, ning mulle absoluutselt ei meeldi.

Kui jõudsime Cuatequesse ning ootasime, et teised meile vastu tuleksid ja teed näitaksid. Kokku saades tegime hamburgessa ja perro peatuse. Kui need kätte saime hakkasime finca poole sõitma.

Kuna oli ilus õhtu siis poisid tegid väikse lõkke. Istusime siis kaks tüdrukut ja kolm poissi lõkke ümber ja rääkisime juttu. Sel päeval ei olnud taevas ühtegi pilve, taevas oli tähti täis, lihtsalt mega ilus oli. Istudes selle lõkke ümber meenutas väga Eestis ühte suve (Liisu tead küll millest räägin). Õhtu lõppes sellega, et vaatasime üht filmi, les miserables. Mulle isegi meeldis see film, kuid tavaliselt mulle sellised filmid ei meeldi, mis on muusikalise sisuga ning natuke vanaaegse kujundusega.

Magama ma kartsin jääda, kuna seal on igasuguseid ämblike ja skorpione. Sel õhtul leidis keegi kuskilt ühe skorpioni ning neil on väiksest saati nendega mingi mäng. Kujutab see siis endast, et teevad mingisugused põleva ringi ning panevad skorpioni sinna ringi sisse ja vaatavad kuidas ta sureb. Minujaoks oli see vastik ja õudne.

Hommikul tõusin sellepeale ülesse, et üks koertest oli meie tuppa saanud ja siis hingas oma haisva suuga mulle otse näkku.

10/11 ajal hakkasime siis kodupoole tagasi sõitma. See päev oli ikka mõnusalt soe ja päike paistis terve tee. Kui me järjest Bogotale lähemale jõudsime muutus ilm aina koledamaks, ning kui täitsa Bogotasse jõudsime hakkas sadama.

Bogotasse jõudes läksime Mehiko restoraani sööma. Toit oli seal nii hea. Ning kunagi jõudsime ka koju. Vaatasime j'älle filmi The Internship. Ma mingit osa filmist ei mäleta, vist siis sel hetkel magasin.

Nüüd vaatan niisama telekat ja naudin pühapäeva õhtut.

Ahahaha algselt ütlesin, et kirjutan vähe. Tuli jälle natuke pikk jutt. Loodan, et olete rahul sellega.

tutvustan linndu

kui karjud mu peale, siis mina näitan keelt

üks nendest koerdest kes seal olid

cerdo

esimeses ficas olev perro

kõik võivad hüppata

mina dšunglis

Oli siis teksti ning palju pilte, on veel neid pilte kuid kõike pole mõttet ka siia panna. Georgist ei või ma pilte panna, keelas mul selle katekooriliselt ära :D:D

Chao mis amigos/amigas

Friday 22 November 2013

Tulevased sündmused

Lubasin siis teha teise postituse kus räägin lähmalt tulevastest sündmustest. Ning arvan, et see postitus tuleb rohkem juttu kui pilte. Don't worrie be happy Liisu.
Ei teagi kust alustada, kuid kuskil ma alustan, eks näis mis sellest välja tuleb.

Kõige lähemal on siis üks sünnipäev. Ma ootan seda kuna, see on siis siin ikkagist mu esimene sünnipäeva külastus. Ning jälle saab uute inimestega kohtuda. Ning ma loodan, et enne jõuab mu eesti pakk ka kohale, kuna siis pole vaja palju mõelda midagi sünnipäeavaks kinkida. Loodan vähemlat, et Malu komme sööb (I hope)
Teisena jõuab kätte üks prom. Nagu ma olen õigesti aru saanud, siis on mõlemad sündmused ühe inimese poolt. Kuna Malu lõpetab kooli viimase klassi (selle puhul prom) ning on ka sünnipäev. Ning suur otsimine ja poodides kammimine västitas ikka päris ära. Kõik see meenutas mulle kuidas ma põhikooli lõpetamis kleiti otsisin. Eestis oli see tulutlult, kuid siin läks kuidagi libetamalt.
Vist nüüd võiks ka tulevastest reisidest rääkida, kuid teisest reisist ei tea ma mitte midagi. Ainult seda, et me lähme ja umbes millal.
1. 14.detsembril ootab mind ees mõnus soe Santa Marta. Sinna siis lähen koos Georgi ja peretutavatega (arvan ka seda, et paljud on juba ta blogist lugenud midagi). Kuid ma ei tea, mis päeval ma sealt tagasi tulen. Georg ja peretutavad tulevad tagasi 21.detsembril, kuid mina tulen hiljem, kuna lähme hostvanematega ka veel kuhugile sinna lähedale. Ning ma arvan, et see saab olema üks mõnus pikk puhkus.
2. On YFU reis Amazoonasesse. See saab olema kindlasti üks suurepärane reis. Kuid ainukesed asjad, mis mulle selle reisi juures ei meeldi on see, et seal on nõmedad sääsed. Kui ma elasin Medellinis (esimese pere juures), siis seal olid juba need elukad jubedad. Öösel ei saanud magadagi. Lisaks on seal mega kuumus ja niiskus. Ma ei taha viriseda aga need on kaks asja, mis mulle ei meeldi selle reisi juures. Kuid ma arvan, et see reis saab olema supper, kuna supper seltskond on koos.
Hetkel ma rohkem ei tea reisidest, kuid ma arvan, et väikseid väljasõite tuleb kindlasti. Nendest tean ma tavaliselt ette kas nädal või vähem.
Ning see nädalavahetus ma jälle kodus ei ole. Seekord lähme homme siis Silvia ühe sugulase lõpetamisele. Silvia juba hoiatas ette, et tuleb järgmine söömis orgia (jeee, i'm so so happy for that).
Pühapäeval lähme, siis ühte teise linna kus on soe (soojem kui Bogotas).

Hetkel ma nii väga ootan, millal mu Eesti pakk kohale jõuab. Saan siis oma hilinenud kingid ka kätte. Ma lihtsalt iga õhtu jään magama mõeldes sellele, et kui see pakk kohale jõuab ja sealt ülepika aja ühe eesti kommi ja leiva viilu võtan. Arvatavasti olen siis seitsmendas taevas.

Üks tähelepanek:
Ujulas keegi ei vaheta riideid teiste silme all. Vaid minnakse kabiini ja vahetatakse riided seal. Pesemisega on täpselt sama moodi igal duššil on oma kabiin. Ning kui sa seal mitte riides ringi käid siis sind vaadatakse suht imelikult. Nt: ma ei mäleta, mis päev see oli aga ükspäev käis üks väike laps pesemas ja siis kõik kabiinid olid täis ja ta vahetas seal ees riideid. Natukese ajapärast tuli üks täi tema juurde ja ütles, kas sul imelik pole siin riideid vahetada. Minu jaoks oli see suhteliselt imelik.

jõuludeni on kuuaega ja siis pool linna tuledes juba, mingi 3 nadalat. Igapäev tuleb juurde neid

vahel tuleb ka selliseid snape.

Ning põhilised laulud, mis igapäevaselt kuskilt kostuvad, ning ma võin öelda, et need täitsa meeldivad mulle juba. Alguses oli küll, et sooviks ikka inglis keelseid laule.

Neid on päris palju veel, aga hetkel pole viitsimist otsida.

Selline väike postitus oli loodan, et jääte rahule.

Chaoo,

Monday 18 November 2013

Mõtlesin, et olen tubli ja hakkan iga pühapäev blogi kirjutama. Kuid mis päev oli eile..... pühapäev ja loomulikult ei täitnud ma blogi. Miks ma siis nii otsustasin, et pühapäev on blogimise päev, ei teagi lihtsalt spontaalne mõte. Vaatab, mis sellest välja tuleb.

Kuid nüüd tegemiste juurde......Hetkel pani täitsa mõtlema mida ma eelmine nädal tegin. Maybe alustan sellest, mis nädala lõpupoole toimus, ning panen punktidena kirja.

Pühapäeval käisin siis järgmisel 10 km jooksul, ning seda jooksu ei anna võrrelda we runi 10 km jooksuga. Miks siis? 1. Inimesi oli poole vähem (Unisefil 8000 ja We runil 15000). 2. Kuidagi kergem oli joosta. Kui jooks läbi sai hakkasime kodupoole minema, kuid enne pidime loomulikult veel sajast kohast läbi käima. Mul ei ole selle vastu midagi, et me kuhugile lähme, kuid sellel hetkel oleks ma tahnud parema meelega koju minna ja ennast puhtaks pesta.
Kuna Juan Carlosel oli enne kui nad Silviga puhkuse reisile läksid sünnipäev, ning nad otsustasid, et tagasitulles teeme väikse istumise pererinigis. Ning nad otsustasid seda teha pühapäeval. Kuna mina olin suht väsinud, siis nad küsisid, et kas ma kooki ei viitsi teha, ning sel hetkel ei olnud mul mingit tuju köögis kokkamiseks. Seega läksime ja võtsime koogi/keeksi poest (pole kindel kumb neist see oli).
Koju tulles läksin otse joones pesema, ning maailma parim asi pärast jooksu on külm dušš, me encanta mucho. Pärast seda vaatasime üht filmi (Nosotris los nobles - soovitan väga, kuid kahjuks on see hispaania keeles). Kui film vaadatud, otustasin vähe silma kinni panna ja tukkuda. Minu tukkumine võrdus sellega, et magasin lõpuks vist üle nelja tunni (Liisu, teab kui ma otsustan tukkuda natuke). Ärkasin siis selle peale ülesse kui Silvia ütles, et külalised tulevad, et nüüd võiks ärgata juba. Eks ma siis seda ka tegin.
Kui need tuttavad ja sugulased kokku tulevad, saab alati naerda ühe kõhutäie, kuid ei puudu ka Eestit puufutavad küsimused.
Külalised läksid mingiaeg ära, ning minul loomulikult und ei tulnud. Kanaleid kõpsides, tuli järgmine film Rio. Ning peale seda läksin magama.
Laupäeval tulid siis silvia sugulased meile külla, lõunat sööma. Sõime siiis Tai toitu ( I think that, it's was a Thailand food). Sõin siis esimest korda ka kevadrulle (mm, delicioso) ja mitte esimest korda riisi koos ma ei tea millega.+ Neil oli kaasas mega nunnu väike kutsa, kes igasuguseid asju endale mänguasjaks võtis. Kui hea söök söödud, tuli jutuks, et võiks kinno minna mingit head filmi vaatama.... Kuid nii kaugele asi ei jõudnud. Vaid käisime koos Carlosega San Andresitos (pole kindel nimes kirjutamises) filme ostamas ja sain enda telole ühe uue case. Kokku ostsime vist mingi 7-8 filmi. Kui Silvia sugulased tagasi tulid õhtu poole, siis tegime väikse filmi maratoni. Koos maitsvate sandwishide ja kuuma kakaoga + üle pikaaja hea komöödiga (The big wedding).
Kahjuks ma tõesti ei mäleta, mis ma nädala sees tegin. Järelikult kui ei mäleta, siis midagi märkimisväärset ei juhtunud.
Nüüd siis selle nädala juurde. Täna tulid YFU kontorisse Malu (Maria Lucia) sõbrad, kes ööbivad tema juures, ning nad tahtsid minna Creps & Wafflitesse sööma. Loomikult olin ma nõus kaasa minema, sest see on ikkagist mu lemmik koht siin. Kuna nad on välismaalased, kes räägivad hispaania keelt, siis mulle see meeldis, et keegi üle pikaaja rahulikult räägib ning saan vestlusest ka osavõta ja ei pea koguaeg küsima "Que". Pärast suurt söömist läksime vaatama mulle kleite (sellest kirjutan natuke hiljem).
Kui YFU kotorisse tagasi jõudsime, mingi paar tundi hiljem otsustati, et nüüd võiks üks puujalg tantsima õppida. Kuigi ma vaidelesin kaua vastu, et ma ei taha tantsida.... ning pärast neil see ikka õnnestus.

Ning nüüd siis sellest, et misk ma kleite otsin. Kuna on tulemas suguvas "prom" ning loomulikult Krisel ei võtnud ühtegi pidulikumat riide eset kaasa. Kuid ma nii ootan seda sündmust. Sinna tuleb ka Georg. Kuid alguses oli ta katekooriliselt vastu, sinna tulemisega, kuna ta ei oska tantsida. Mingi imeväe läbi suutis Silvia ta kuidagi nõusse saada.
Täna ka käisin Malu (otra Maria Lucia) juures, umbes 20 kleiti proovimas. 20-st kleidist sobis ainult 2 kuna, siinse rahva jaoks olen ma väga pikk ja laia õlgne, siis need 18 olid mulle kas õlgadest väiksed või olid mulle pluusi eest.

enne, kuid kas annab veel kirjum olla...

see kord oli siis sinimeri

ning pärast

ning meil on juba jõulud... 19.november

pärast jooksu vajab laps ikka mõnustat suur mcflurrit oreoga

ning mõnusat jalavanni

Ma arvan, et teistest sündmustest räägin järgmises postituses. Kuna muidu see postitus läheb pikkakas ning Liisu vihkab pikke tekste.
Tahtsin ühe video lisada ka, kuid millegi pärast ei lase ta mul seda teha ja hetkel olen nii väsinud, et ei viitsi sellega jautama hakkata.

Chao

Monday 11 November 2013

WE RUN

Kõigepealt sooviks tagantjärele, oma kallile isale head isadepäeva!!!

koos oma lemmikutega !

Nüüd on hakkanud mul jälle tuju tulema seda blogi kirjutada. Ma isegi ei tea miks aga lihtsalt on tuju, eriti täna. Kuid ma vaikselt hoiatana, et kui mul tuju on, siis ma võin siia elupikka romaani kirjutada, koos rohkete kirjavigadega.

Mis siis vahepeal toimunud on:
1. Hetkel olen siis YFU vabatahtliku juures nädala aega, kuna Silvia ja ta mees läksid, kui ma nüüd ei eksi Gartagenasse (ei ole päris kindel).

2. Hetkel olen käinud korralikult trennis ja pole veel sellist tuju või mõttet, et nüüd ma enam ei taha käia või midagi sellist. Ning kuna ma hetkel koolis ei käi, siis ma ootan igapäev, mil saaksin minna trenni, ning teha vahepeal midagi kasuliku.

Ning esimest korda oli mul laupäeval trenn, kuigi me vette ei läinud vaid oli ainult füüsiline 2 tundi. Võite ette kujutada, kuidas hommiku kell pool 9 oli väljas üle 20 kraadi kindalsti, + sellele ilusale ilmale suutsin ma näost ära põleda nagu tomat ja lühikesed püksid jalgapäevitada. Kuid ma ei virise kõik oli tipp topp.
Koju tagasin jõudsin kella 11 ajal, siis Malu (vabatahtlik) ikka veel magas, kuna eelmisel õhtul jõudis ta päris hilja koju ja ei läinud mitte enda tuppa vaid tuli minu tuppa ja hakkas mult tekki pealt kiskuma. Ma olin suht ehmunud kui ma ülesse tõusina ja küsisin, et mis sa siin teed, tema aga vastas, i'm so drunk. Ning peale seda läks oma tuppa magama. Ning isegi sööma tulemisega oli tal raskusi, ühesõnaga magas ta terve päeva.
3. Pühapäeval käisin ma siis esimest korda jooksu võistlusel, ning ka esimest korda ülepikaaja jooksin nii pikalt (10km). Enne polnud mul mingit motivatsiooni, et panna trenniriided selga ja jooksma minna.
Kust siis see motivatsioon tuli, et nüüd peaks hakkama jooksma minema. 1) Ükspäev hakkasin ma mõtlema, et kui ma nii endale kõike sisse ajan, siis koju tagasi ma veeren küll. Ning... 2) Kui ma siin ei jookse, siis suvel on päris raske ennast triatloni lainele tagasi ajada, kui oled ainult ujunud, ning pole jooksnud ega rattast sõitnud. Rattast ma sõita siin ei saa, kui ainult jõusaalis spinningut tehes (kuid sinna jõusaali ennast ajada, peab mul olema ikka suur tahtmine, kuid mõnipäev on seda isegi ette tulnud, et tahaks nüüd minna jõusaali).
Kuid jooks oli supper ja rahvast oli mega palju (15 000 inimest), ega alguses oli suurem osa kõndimist ning jooksma sain ma alles, siis kui oli kuskil 5 km läbi. See jooks sarnaneb väga palju SEB sügismaratonile.
Mis oli selle jooksu juures kõige naljakam ja mis mulle silma jäi. Palju inimesed jäid kas iga km tagant või siis 2 km tagant seisama ja tegid pilti kas siis, kui palju neil läbitud on või siis endast, et ma olen nii kaugele jõudnud.
4. Järgmine päev jõudis siis kätte tagajärjed nii trennist kui sellest jooksmisest. Kuigi mu jalad nii palju ei valuta kui mu kõhulihased. Kui sa pole ikka ei tea mittu kuud teinud korralikult kõhulihaseid (loe: mitte ühtegi) ja järsku teed neid kohe VÄGA palju, siis jah tagajärg on käes.
Isegi magamisega on raskusi ainult kas sellili või siis ühe küljepeal, ning püstiseismisest me ei räägigi. Kuid mulle meeldib lihasevalu.

Lähiajal on tulemas mingi balli moodi asi, ning nüüd olen hakkanud ka endale mingisugust kleiti siis leidama. Ning loodan, et selle ka ma varsti leian.

Ma ei tea kuidas Eestis selle jõuluteemaga on, aga nüüd on juba pooltes kohtades jõukaunistused üleval ja igasugused jõuluteemalised asjad müügil.

Ning igapäev aina rohkem mõtlen, et kui kiiresti siin aeg läheb, et varsti on jõulud ja uus aasta. Kuid ma tahaks, seda tunda, kui väljas on ligi 20 kraadi sooja ja on jõulud (ilma lumeta).
Kuid eks see ongi vahetusaasta mõtte.