Amazoonase 3.päev (16.aprill)

Nüüd kus ma olen ennast jälle vahepeal kogunud, et alustada blogi kirjutamisega. Panin isegi endale muusika mängima, et äkki läheb kiiremini. Mõtlesin, et viimased päevad teen igastpäevast eraldi postituse ja täna on mul aega seda teha ka, kuna homme meil kooli ei ole. Miks? Me lähme 2 päevasele retiro'le (laagrisse, väljasõidule vms) 

Nüüd reisi juurde tagasi. 

Peale seda kui me olime seal juba olnud kaks päeva, kuid esimene täispikk päev oli mööda saadetud, ning ka juba öö magatud, alustasime oma teist täispikka päeva ehk käima läks meil 3 päev. 

Hommikut saime alustada natuke hiljem, kuna see päev nägi ette, et lähme suurema grupiga Amazoonase vettese sõitma ja külastama mitmeid külasid ja saari.

 Pidime seal olema kuskil pool 8, seega saime minna tund aega hilisema bussiga. Kuid ikka olime me need kes bussipeale jooksid. Jälle me Leticiasse jõudsime, ning seekord sõime juba midagi korralikumat ja mitte kiirupealt, kuid ikkagi jah pidime kiiresti sööm ühes restoranis. Peale söömist suundusime sadamasse, ning seal ootas meid 20 inimesega grupp, ning ka loomulikult suurem paat, mis ka kohe poole kiiremini sõitis. 

Kuskil poole tunniga olime oma esimeses peatus kohas, milleks oli Puerto Alegria, ning see saar asus Perus. Ning külastasime sellel saarel olevat ühte maja, kus neil oli hästi palju erinevaid loomi, ahvidest krokodillideni välja.  Peale loomadega piltide tegemist suunduusime saarele Isla de los micos (kuulub Colombiale) ehk siis ahvide saarele. 

Sa pidid banaani suhteliselt tugevalt hoidma enda käes, sest kui sa seda nõrgalt hoidad siis ahvid lihtsalt võttavad selle sinu käest ära ja sa pilti teha ei saa. Neid oli tõesti seal väga palju, ning neid oli vahest sinu peal rohkem kui kaks. 

Pärast istusime paati, et sõita Puerto Nariño saarele, kus meid ootas lõunasöök. Lõuna söödud, jalutasime sellel saarel natuke ringi. Kuna kuumus oli suhteliselt tappev siis, oli seal jalutada päris hull. Pärast suundusime vaate torni, kus oli tõsiselt ilus vaade. 

Sellel saarel suutsid Georg, Juli ja Raul mingiks ajaks ära kaduda, kuid õnneks ei läinud kaua aega kui nad ise jõudsid sadamasse. Istusime jälle paati, ning sõitsime jõel natuke ringi. Nad viisid meid sellisesse järve kus on täiesti tuulevaikne, ning olid ainult linnuhääled. Teate kui hea see paar minutit oli, kui me seal vaikuses istusime. Sa saad alles sellest siis aru, kui sa elad igapäev, sellises linnas kus kunagi vaikust ei ole. 

Vaikuses äraoldud hakkasimegi vaikselt tagasi Leticia poole sõitma, kuid meil oli veel jäänud külastada üks saar (ausalt ma ei tea kuidas neid paremini nimetada saaks). Selle saare nimi või koha nimi oli Hor de lado (vms, täpselt ei mäleta). Selles kohas oli siis rohelt papagoisid, igat erinevat värvi. Pildid ja papagoid ära tehtud/vaadatud, istusimegi jälle tagasi paati, ning oligi aeg jälle Leticiasse jõuda. 

Kuna me mõtlesime sellel hommikul, et tagasi tuleme küll bussiga, et see tuleb poole odavam, kahjuks me jõudsime suhteliselt hilja Leticiasse, siis viimane buss suutuis loomulikult ära minna ja meil ei jäänud muud üle kui jälle mototaxisse istuda ja hotelli sõita.

Lisan siia vahele veel, et Amazoonase vettes elab kahte erinevat sorti delfiine, ühed on roosakad hallid ja teised hallid. 

Sinna jõudes sõime oma õhtusöögi ära ja läksime oma majja, nende kahe teise inimesega rääkima, kes olid pärit Medellinist. Mina lõpuni nende juttu ei kuulnud, kuna minu silmad vajusid enne kinni, kui nad lõpetasid. 

Omshanty's oli see meie viimane öö, sest järgmine päev suundusime mingi 500m teise hotelli, kus me veetsime oma viimase "öö". 

Järgmisest päevast teen eraldi postituse kuna, mul on suurem uni, ning kuigi ma homme kooli ei lähe tuleb mul ikka väga vara tõusta. 

 kui ma ei eksi, siis see loom on laiskloom

 nii oli ta, ta seljas koguaeg

 pole õrnaaimugi kes see loom on, kuid ta puhastas koguaeg seda kivi

 seda väikest krokodilli suutsin ma veel kätte võtta.

 kuid madudega on mul suuremad probleemid

 sellle kilpkonna liigi nimi on matamata, otsetõlkes suresure(ei tea kas on õige ka )

 esimeses peatuspunktis see ahv ei püsinud kordagi paigal

 nii nad seda banaani su käest sõid 

 vist polegi vaja midagi öelda

 üks väike peatus oli veel, kus sai asju osta ja siis nad demonstreerisid...... meelest läinud

 jamh.....

 meie selle päevane grupp

 see on roosahallikas delfiin

 ning see on hall delfiin, kes hüppab veest välja rohkem kui roosahallikas

 selle delfiiniga oli mingi lugu, kuid jamhhhh 

vaatame tõtt

Kuid nüüd ma lähen ruttu tuttu.

Chaoooo 

Amazoonase esimene ja teine päev

Lõpuks võttsin ennast kokku, et teha kahest esimest päevast kokkuvõtte. Siin on rohkem pilte kui juttu, ning loodan, et olete rahul. PS! Palun mitte mu kirjavigu ning stiili tähelepanna, see on natuke hullemaks läinud. 

1.päev ehk 14.aprill

Ma alusatn sellest kuidas me Juli'ga Bogota lennujaama jõudsime. Sest see oli selle päeva meie kahe põhiline sündmus või selline stupid hetk.

Hommikul ärkasin ülesse, ning pakkisin oma viimased asjad kokku, ning kuna meil kodus vahetatakse põrandata, siis pidid jätma võtme selle mehe kätte kes siin töötab praegu. Ning läksin kodust välja ja ka bussipeale, ning jõudsin YFU Colombia kontori lähedale, ning siis tuleb mul meelde, et jätsin nii kollase passi (kus on kirjas, mis süstid mul tehtud on) kui ka passi koju, ning pole nii kodu võtit ega midagi. Jõudsin siis YFU kotorisse ning ütlesin Silva-hostemale, et mul jäid nii pass kui kollanepass koju. Kui Eestis on veel kuidagi võimalik minna bussiga ja need ära tuua, siis Bogotas on see suhteliselt võimatu. Kuna meil oli aega vähem kui kaks tundi, et jõuda lennujaama. Hostema veel siis küsis, et need olid ju esimesed asjad, mis sa kotti panid. Jah need olid esimesed, mis ma koti kõrvale panin, UPS. Samal ajal rääkis hostema mulle kuidas me teeme jne, et kui lõpetad söömise siis lähed taksoga koju ja võtad need passid ja sõidad lennujaama. Lõpuks kui söödud sai tormasin uksest välja ilma, et ma oleks aru saanud nii, et Juli tuleb ka minuga kaasa. Olin leidnud juba takso ja sisse istunud, kui hostema helistas, et sa pidid koos Juliga mina juu. Eks ma siis lasin taksojuhil oodata, ning kui Juli jõudsi taksoni ja me sõitma hakkasime ootsasid meid igalpool ummikud. Me veel mõtlesime, et täna küll 13 ja reede ei ole, et täna 14 ja reede.

Kui me mu kodu ukse juurde jõudsime, siis kallis uks ei tahnud avaneda. See töömees oli meil kodus, kuid kui me kella lasime ja koputasime, oleks olnud ta täiesti kurt inimene, sest ta tõsiselt ei kuulnud. Eks me jamasime selle uksega ikka päris tükk aega enne kui sisse saime. Võtsin kiiruga oma passid ja kaamera laadi, mis ka koju jäi. Pärast võtsime teise takso, et sõita lennujaama, ning kui me lennujaama sõitsime oli meil aega, ning Georg ega ja Raul ei olnud veel jõudnud lennujaama.

Lennureis ei olnud väga pikk, kuskil 2 tundi, ühesõnaga kiiresti läks.

Kui me siis lõpuks olime maandunud ja lennuki uksest välja astusime tabas meid selline kuumus.

Lennujaama juurest võtsime takso, et sõita Leticia linna, et seal natuke ringi vaadata ja siis pärast taksoga sõita 11km meie hotelli (Cena Omshanty).

Hotelli jõudes, oli ainult üks maja võis siis võib ka öelda, et tuba, mida me pidime jagama teiste inimestega.

Õhtusöök söödud, pärast mängisime kaarte natuke ja suundusimegi oma majja või siis tuppa. Ning kui me enne olime juba naernud, ei tea kui kaua, siis nii see ka jätkus kella 12.

kui ma ei eksi siise on lõuna Bogota 

Amazoonase jõgi, me vähemalt arvame seda 

esimesed pildid Leticias 1

2

3

2 päev ehk 15.april

Hommik algas meil üpriski vara. Panime äratuse kella 5 kuid ikka tõusime 5.40 ning pidime minema bussipeale, mis sõitis kella 6-st välja, seega oli kiire riidesse panek, ning istusime bussi, et sõita Leiticiasse.

Leticias tulime viimases peatuses maha, ning seal ootas meid üks mees, kes juhtas meid sadamasse.

Sadamasse jõudes sõime oma hommikusöögi ära, mis oli üks võileib ning kõrrejook. Peale "isuäratavat" (okei see ei olnudki nii halb) istusime oma väiksesse paati, ning hakkas meie 5 tunnine paadisõit mööda imelist Amazoonase jõge. Külastasime Amazoonase kõige sügavamaid jõgesid: Javarí jõge ja Zacambú järve. 

Pärast pikka sõitu veel tegime esimese peatuse Peruus. Sellel saarel (või mis iganes see ka oli) elas ainult see mees oma perega. Sellel saarel oli vist 5 ahvi ning kaks madu üks oli neist mürgine, kes oli mingisse puuri pandud. Tal oli veel million erinevat kala. 

Peale seda peatust istusime jälle oma väiksesse paati, et sõita teise kohta, kus me saime süüa lõunat ja siis ennast ka värskendad. Kuna enne lõunasööki oli meil pea tund aega, siis tegime oma elu esimesed Amazoonase jões ujumised. 

Peale seda varjast hommikusööki ning ujumist maitses see lõunasöök lihtalt väga isuäratavalt. 

Pärast lõunasööki ootas meid veel paari koha külastamist nii Peruus (Islandia) ja Brasiilias (Benjamin Constant). Benjamin Constant oli suurem kui Islandia, kuid üks on saar ja teine on vee kohale ehitaud küla. 

Pärast veel sõitsime läbi sellisest järvest, milles on magus vesi ja ta on üks maailma suuremaid.

Need kaks küla külastatud suundusime tagasi Leticiasse, ning seal olime kella 6-st. Kuna juba esimesel päeval sai minu fotoka mälukaart täis, siis oli mul vaja kuskilt leida uus ja natuke suurem, ning loomulikult odavalt. Mälukaart soetatud asusime otsima sõiduvahendit millega me saaks oma majutuskohta. Mototaxi leitud hakkas 11 km  sõit hotelli. Kuna päev oli päris väsitav, siis magama jäime kiiresti. 

 Amazoonases on paadid peamised liiklemis vahendid, nagu mandril on autod siis jõeäärsetes piirkondades on paadid

 põhimõtteliselt kõikidel paatidel oli alati kolm lippu: Colombia, Peruu ja Brasiilia

 Indiaani lapsed 

 See kesmine mees oli meie esimese päeva giid

 kui enne oli vesi selline hall ja sogane, siis pärast seda rohelust muutus vesi hoopis teist värvi, päris mustaks ja hoopis teine õhk oli ka

 mis te arvate, kas see on puuoks või siis väike krokodill?

 see oli see mürgine madu, mis koguaeg on seal puuris

 ning see madu ei ole mürgine ja teda võis puudutada

 siis jõudis kätte ka minukord, ning kui ma teda puudutasin, siis ma põhimõtteliselt karjusin. 

nüüd tean mille vastu mul klaustrofoobia on 

 see oli selline ahve kellele sa käe ulatasid ja ta tuleb sulle sülle 

 ning see on emane ahv

 see on isane, kes ainult sõi ja jalutas ringi

 ning ta jäi pärast mu süles magama

"mm, mis küll ma täna nendest kottidest leian?"

 "kas olete valmis?" - " mina küll olen" 

 ".... ja läks"

 ja peaaegu vees 

 "okei proovime veel teistkorda"

 kohustuslik pilt politsei jaoskonnaga 

 Islandia (Peru)

 politsei jaoskonda me ei leidnud, siis pilt Brasiilia pangaga 

Mõtlesin, et teen kohe ka teiste päevade kohta postituse ära, kuid kell on juba pool kolm öösel ja tahaks magama ka minna. 

Kuid praeguseks chaooo