Lõpuks võttsin ennast kokku, et teha kahest esimest päevast kokkuvõtte. Siin on rohkem pilte kui juttu, ning loodan, et olete rahul. PS! Palun mitte mu kirjavigu ning stiili tähelepanna, see on natuke hullemaks läinud.
1.päev ehk 14.aprill
Ma alusatn sellest kuidas me Juli'ga Bogota lennujaama jõudsime. Sest see oli selle päeva meie kahe põhiline sündmus või selline stupid hetk.
Hommikul ärkasin ülesse, ning pakkisin oma viimased asjad kokku, ning kuna meil kodus vahetatakse põrandata, siis pidid jätma võtme selle mehe kätte kes siin töötab praegu. Ning läksin kodust välja ja ka bussipeale, ning jõudsin YFU Colombia kontori lähedale, ning siis tuleb mul meelde, et jätsin nii kollase passi (kus on kirjas, mis süstid mul tehtud on) kui ka passi koju, ning pole nii kodu võtit ega midagi. Jõudsin siis YFU kotorisse ning ütlesin Silva-hostemale, et mul jäid nii pass kui kollanepass koju. Kui Eestis on veel kuidagi võimalik minna bussiga ja need ära tuua, siis Bogotas on see suhteliselt võimatu. Kuna meil oli aega vähem kui kaks tundi, et jõuda lennujaama. Hostema veel siis küsis, et need olid ju esimesed asjad, mis sa kotti panid. Jah need olid esimesed, mis ma koti kõrvale panin, UPS. Samal ajal rääkis hostema mulle kuidas me teeme jne, et kui lõpetad söömise siis lähed taksoga koju ja võtad need passid ja sõidad lennujaama. Lõpuks kui söödud sai tormasin uksest välja ilma, et ma oleks aru saanud nii, et Juli tuleb ka minuga kaasa. Olin leidnud juba takso ja sisse istunud, kui hostema helistas, et sa pidid koos Juliga mina juu. Eks ma siis lasin taksojuhil oodata, ning kui Juli jõudsi taksoni ja me sõitma hakkasime ootsasid meid igalpool ummikud. Me veel mõtlesime, et täna küll 13 ja reede ei ole, et täna 14 ja reede.
Kui me mu kodu ukse juurde jõudsime, siis kallis uks ei tahnud avaneda. See töömees oli meil kodus, kuid kui me kella lasime ja koputasime, oleks olnud ta täiesti kurt inimene, sest ta tõsiselt ei kuulnud. Eks me jamasime selle uksega ikka päris tükk aega enne kui sisse saime. Võtsin kiiruga oma passid ja kaamera laadi, mis ka koju jäi. Pärast võtsime teise takso, et sõita lennujaama, ning kui me lennujaama sõitsime oli meil aega, ning Georg ega ja Raul ei olnud veel jõudnud lennujaama.
Lennureis ei olnud väga pikk, kuskil 2 tundi, ühesõnaga kiiresti läks.
Kui me siis lõpuks olime maandunud ja lennuki uksest välja astusime tabas meid selline kuumus.
Lennujaama juurest võtsime takso, et sõita Leticia linna, et seal natuke ringi vaadata ja siis pärast taksoga sõita 11km meie hotelli (Cena Omshanty).
Hotelli jõudes, oli ainult üks maja võis siis võib ka öelda, et tuba, mida me pidime jagama teiste inimestega.
Õhtusöök söödud, pärast mängisime kaarte natuke ja suundusimegi oma majja või siis tuppa. Ning kui me enne olime juba naernud, ei tea kui kaua, siis nii see ka jätkus kella 12.
kui ma ei eksi siise on lõuna Bogota
Amazoonase jõgi, me vähemalt arvame seda
esimesed pildid Leticias 1
2
3
2 päev ehk 15.april
Hommik algas meil üpriski vara. Panime äratuse kella 5 kuid ikka tõusime 5.40 ning pidime minema bussipeale, mis sõitis kella 6-st välja, seega oli kiire riidesse panek, ning istusime bussi, et sõita Leiticiasse.
Leticias tulime viimases peatuses maha, ning seal ootas meid üks mees, kes juhtas meid sadamasse.
Sadamasse jõudes sõime oma hommikusöögi ära, mis oli üks võileib ning kõrrejook. Peale "isuäratavat" (okei see ei olnudki nii halb) istusime oma väiksesse paati, ning hakkas meie 5 tunnine paadisõit mööda imelist Amazoonase jõge. Külastasime Amazoonase kõige sügavamaid jõgesid: Javarí jõge ja Zacambú järve.
Pärast pikka sõitu veel tegime esimese peatuse Peruus. Sellel saarel (või mis iganes see ka oli) elas ainult see mees oma perega. Sellel saarel oli vist 5 ahvi ning kaks madu üks oli neist mürgine, kes oli mingisse puuri pandud. Tal oli veel million erinevat kala.
Peale seda peatust istusime jälle oma väiksesse paati, et sõita teise kohta, kus me saime süüa lõunat ja siis ennast ka värskendad. Kuna enne lõunasööki oli meil pea tund aega, siis tegime oma elu esimesed Amazoonase jões ujumised.
Peale seda varjast hommikusööki ning ujumist maitses see lõunasöök lihtalt väga isuäratavalt.
Pärast lõunasööki ootas meid veel paari koha külastamist nii Peruus (Islandia) ja Brasiilias (Benjamin Constant). Benjamin Constant oli suurem kui Islandia, kuid üks on saar ja teine on vee kohale ehitaud küla.
Pärast veel sõitsime läbi sellisest järvest, milles on magus vesi ja ta on üks maailma suuremaid.
Need kaks küla külastatud suundusime tagasi Leticiasse, ning seal olime kella 6-st. Kuna juba esimesel päeval sai minu fotoka mälukaart täis, siis oli mul vaja kuskilt leida uus ja natuke suurem, ning loomulikult odavalt. Mälukaart soetatud asusime otsima sõiduvahendit millega me saaks oma majutuskohta. Mototaxi leitud hakkas 11 km sõit hotelli. Kuna päev oli päris väsitav, siis magama jäime kiiresti.
Amazoonases on paadid peamised liiklemis vahendid, nagu mandril on autod siis jõeäärsetes piirkondades on paadid
põhimõtteliselt kõikidel paatidel oli alati kolm lippu: Colombia, Peruu ja Brasiilia
Indiaani lapsed
See kesmine mees oli meie esimese päeva giid
kui enne oli vesi selline hall ja sogane, siis pärast seda rohelust muutus vesi hoopis teist värvi, päris mustaks ja hoopis teine õhk oli ka
mis te arvate, kas see on puuoks või siis väike krokodill?
see oli see mürgine madu, mis koguaeg on seal puuris
ning see madu ei ole mürgine ja teda võis puudutada
siis jõudis kätte ka minukord, ning kui ma teda puudutasin, siis ma põhimõtteliselt karjusin.
nüüd tean mille vastu mul klaustrofoobia on
see oli selline ahve kellele sa käe ulatasid ja ta tuleb sulle sülle
ning see on emane ahv
see on isane, kes ainult sõi ja jalutas ringi
ning ta jäi pärast mu süles magama
"mm, mis küll ma täna nendest kottidest leian?"
"kas olete valmis?" - " mina küll olen"
".... ja läks"
ja peaaegu vees
"okei proovime veel teistkorda"
kohustuslik pilt politsei jaoskonnaga
Islandia (Peru)
politsei jaoskonda me ei leidnud, siis pilt Brasiilia pangaga
Mõtlesin, et teen kohe ka teiste päevade kohta postituse ära, kuid kell on juba pool kolm öösel ja tahaks magama ka minna.
Kuid praeguseks chaooo
No comments:
Post a Comment