Cincinau ja muud tegemised

Avaldan nüüd selle postituse uuesti ! 

Ma vihkan seda puhast valget lehete, kuna ma tõesti ei tea kust alustada ja mida üldse siia kirjutada.

Kuigi ma vihkan valget lehete, siis lõpuks tuleb välja, et võin ei tea, mis romaani kokku kirjutada.  On nii pilte kui ka juttu päris palju.


Eelmine nädal oli siis vaheaeg. See nädal läks üli üli ruttu, hommmikul ülesse ja siis oli jälle õhtu käes. Igapäev ma tegin midagi.... kas käisin šhoppamas, ujumas või niisama söömas. Siis kui ma tegin midagi siis ma mõtlesin, et sellest ma kirjutan blogis ja veel sellest. Nüüd kirjutan blogi ja ma ei mäleta enam täpselt mida ma kirjutada siia tahan/tahaksin.
Sellel nädal sain ma siis üle pikaaja ujuma ( üle eelmine postitus oli sellest). Mingipäev kui käisime jälle ujumas, siis küsisime trennide kohta ka, aga siin on kõik nii teistmoodi. Nagu ma selle onu/tädi (enam ei mäleta kumb, kuna oleme juba nii paljudelt küsinud ja alati on erinev jutt)  jutust aru sain siis neil ei ole sellist asja, et kus nagu on ainult lapsed. Siin on kõik segamini nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ning kui ma tahan selles trennis käija siis on see väga hilja õhtul (9-10). Eks ma seda asja veel vaatan, kuna enne räägiti mulle teisest kellast ja asi oli hoopis teistmoodi.

Neljapäeval käisime hommiku vara ujumas, siis sel ajal paistis päike ja ma ujusin sellili (Liisu sinu soovitusel), jah sul on õigus ega ei näe ja eriti midagi + ma suutsin oma näo ära põletada. Kõik olid mures, et kas see ikka tagasi läheb jne (lemmik kreem päiksepaistelisel päeval on solaris).
Pärast mõnusat hommikust ujumist läksime Itaalia restorani sööma. Esimene lasanje, mis mulle tõesti maitses (koha nimi oli La Pasteria, aga võin ka eksida)

 

Ning õhtul käisime kohas kus näeb tervet linna tuledes ja jõime chocolate con queso. Kaua me seal ei olnud, kuna seal paljud noored suitsetavad marihuanat (ei tea kas kirjutasin õigesti). Ning peale seda läksime jälle Itallia restorani. Mulle meeldis selle restorani õhkkond ja seal oli nii vaikene. Seal ei olnud peale laual oleva väikse küünla mingit muud valgustust. Seal sõin mingeid sandwiche (minule väga ei meeldinud need).

 

 See välgus läheb veel edasi, aga mägi jääb lihtsalt ette

 

see läks veel teisele poole ka 

 midagi sellist oli iga lauapeal

(12-14.10)
Käisime siis väiksel väljasõidul. Mina, Ana ja siis Ana sugulased. Sõitu oleks pidanud alustama kell 11 hommikul aga hoopis juhtus see 2 tundi hiljem. Enne kui hakkasime Cincinau poole sõitma, tegime Medellini söömis orgja jälle (sõime kolmepeale mega suure pizza).
Sõit oli kuskil 3-4 tundi pikk ja umbes 180 km. Teil tekib kindlasti küsimus, et miks nii kaua. Kolombias ei ole linnade vahel sirgeid teid, vaid sinkavonka ja ülesalla. Sinna minnes oli mul ikka väga paha, kõrvad läksid vahetpidmata lukku. Tegime ka peatusi ning sõime ja jõime. Mul väga söögiisu ei olnud, jõin ainult uva't. Enne kui Cincinausse läksime sõitsime ka Pereira linnast läbi. Pereira on siis selline Tartu suurune linn. Õhtul oli linn eriti ilus (kahjuks mul sellest pilte pole). Mis me siis seal Pereira linnas tegime, saime kokku Ana sõbraga prillipoes ja Ana vaatas endale prille sealt. Kassas oli selline minuvanu poiss, kes rääkis natuke inglise keelt ja kuna kõik inimesed arvavad, et ma tulen USA'st siis kohe kõik valmis rääkima minuga inglise keeles. Kuid nende inglise keel on nii halb, et ma ei saa ühestki sõnast aru, ning ütlen neile, et rääkige hispaania keeles rahulikult nii saan ma teist rohkem aru. Prillipoes käidud istusime jälle autosse ja sõitsime siis lõpuks Cincinau poole.
Cincinaus on siis väga väike linnake/külake. Külakestes kortermaju ei ole. Kõik on sellised elumajad ja väga palju on slumme. Ööbisime Ana tädi juures. Loomulikult kui mina majja sisenesin ja maha istusin ning sööma hakkasin, tuli neid küsimusi ikka päris palju. Ning nad ei väsinud korrutamast, et ma olen ikka nii pikk ja ütlesid, et parem istu muidu me tunneme ennast nagu päkapikudena. Kuna kell oli juba hiline, siis tegime voodid ära ja läksime magama.
Hommikul siis sõime ja aitasime Ana'ga, Ana nõbu keemia kodustööd teha. Ei mina saa aru, miks peavad need guaššvärvid olemas olema. Nendega on niipalju mäkerdamist, õuahh no me gusta....
Kuna selle kodutööga läks meil nii kaua, siis paljud plaanid läksid luhta.
Nüüd olen näinud ära ka selle Ladina-Ameerikliku suure suguvõsa ära. Kuna mind tutvustati kõigile siis mul oli lõpuks.... oot mitu onu ja tädi sul on?? Peale suurt tutvustamist suundusime nende maamajja. Niikaua kuni söök valmis sai, siis rääkisime juttu, mängisime dominod ja niisama olime. Kuna sugulasi oli meeletult, siis seda suppi, mis me sõime oli ka meeletus koguses. Ma arvan, et see pott sarnanes koolisöökla suurtele potidele.
Kella poole 9 paiku otsustasime minna tremidesse ujuma. Mõeldud tehtud, auto inimesi täis ja sõit termide poole. Termidesse sõit kestis ka omajagu aega (ligikaudu 1 tund). Järjekordselt oli viiekohalises autos meid kuus. Termid asusid loomikult teises linnas (Santa Ros).
Termidesse jõudes avastati, et mõned jätsid oma ujumisriided autosse. Seega tuli jälle see pikk tee mõnel ette võtta ja teistel oodata, millal nad tagasi tulevad.
Emme sina tahaksid küll sinna minna, kuna see vesi oli kuum ei ei, mitte kumm vaid TULIKUUM.
Olime seal kella poole 12 (kinnipanemis ajani). Mulle ei meeldi absoluutselt spa'de dušše kasutada, kuna sealt tuleb ainutl külma vett (loe:jääkülma). Tagasi tulles oli suur autoderivi kuna kõik läksid termidest ära.
Teepeal tegime ka söömispeatuse (kell oli siis juba 12 või enamgi). Sõime mingit vorsti ja aerepat ning jõime chocolatet. Oh kui hea ikka see chocolate on, teeb seest kõik soojaks. Hetkel minu kaks lemmikut jooki on uva ja chocolate. Söödud joodud hakkas sõit kodupoole. Tagasi sõiduaja magasin ma autos, seega läks päris kiiresti. Tagasi Cincinausse jõudsime 2 või poole 3 paiku. Teised juba magasid ja uksed olid kõik kinni. Me veel naersime, et nüüd me magame õues ilma ühegi madratsi ja tekita. Õnneks nii ikka ei läinud. Kuid ega palju puudu ei jäänud, magasime naris viiekesi. Kõik see meenutas mulle suve. Loomulikult kuna me olime nii väsinud ja kõik see oli nii naljakas, siis magamine lükus veel edasi, kuna me hakkasime lihtsalt labi asjade peale naerma (üleväsimus) + lisanudus sellele veel teise inimese norskamine.
Olime arvatavasti mingi 3 tundi või natuke rohkem maganud kui juba hommikune äratus oli. Õhhh küll oli see külm ja hommikune külm dušs (seda lihtsalt ei anna kirjeldad kui külm mul oli). Jõime chocolatet ja rääksime natuke veel juttu + paar pilti ja oligi aeg hakkata tagasi sõitma.
Tagasi sõit oli ikka poole parem, auto ei olnud enam rahvast täis ja pool teed ma magasin. Natuke enne Medellini tegime peatuse, et süüa. Kuid Medellini ja Cincinau vahepeal on väike asula, kus on ainult 12 kraadi sooja ja mul olid seljas topp ja jals teksad (jällegi külm). Sõime ja sõitsime edasi.
Esimest korda oli Medellin autodest suhteliselt tühi, kuna on mingi püha.
Kolombias on väga palju selliseid esmaspäevasid, mis on vabad (poed suletud ja tänavad suhteliselt inimitühjad).

Koju jõudes rääkisin natuke, mis me tegime ja kus käisime ning siis läksi Batriciaga centro comercial, et osta talle mälupulk ja jäätist süüa. Tagasi jõudes, suundusin ma omatuppa, otsevoodisse.  Magasin oma 3 tundi ja ülestõustes, avastasin, et olen üksikodus. Ma ei tea kuhu vend ja ema läksid.
Sõin ja nüüd kirjutan blogi ning varsti peaks magama minema kuna homme hakkab jälle kool. Ning nüüd hakkan koolis käima kooli bussiga, mis võtab mind kodu juurest peale kell 6.
Kuigi ma magasin päeval olen praegu ka juba väsinud, ning lõpetan vaikselt selle kirjutamise ja lähen uuesti magama.

 siis kui ootasin kaks tund, natuke igav hakkas

 domino pelamine

meie tore seltskond !!!

 õuhh kuidas tegelt mulle üksi pilt ei meeldi :D

 mmm, see kuum chocolate. See tass/kauss oli ikka mega suur 

 näost punene peale mõnusaid sooje basseine/vanne

 taga on kohvi istandused 

 tasakaalu häired, mis teha 

 seal oli kana, kes koguaeg aknale toksis ja niisma ringi käis

üks kohvivabrikutest, mis teepeale jäi

 

 see oli üks paremaid jäätiseid, mis ma söönud olen

 õnnelik laps 

 jalkafännid teile, nii nad centro comercialides vaatavad mänge ja elavad kaasa
+kohvikutes tänavapeal

 maja nimega Estonia

Kuid nüüd on mul tõesti aeg magama minna, kuid te juba hakkate ülestõusma või juba kooli minema.




Eestlastele buenas dias ja siinsetele buenas noches !!


Chao,
K

Feliz cumpleaños mi papa !!!

Hola mi  papa!!!


Ma teen  ühe kiire ja lühida postituse siia. Miks siis postitus, nagu ja arvan te kindlasti lugesite pealkirja ja saite aru miks on postitus . + Ma kirjutasin selle valmis õhtul (ning olen nii väsinud, et ei viitsi arvutit tööle panna ja sealt ühe nunnu pildid võta. #laiskvorst)
 + lähen hommikul migratsiooni ametisse, et kirjutada, et nüüd asun Bogotas.


Ja nüüd siis asja juurde.

MI PAPA FELIZ CUMPLEAÑOS !!!!!!!!

Ole sama tubli ja tore edasi NING oota mind kunagi koju. Ning loodan, et sinu sünnipäeva päev on tore ja täis igasuguseid üllatusi!!!🐥🐰🐸

Ma loodan, et sa oled minupoolt kingitusega rahul, sest siit kaugelt ma muud teha ei saa :)))
PALJU PALJU MINU KALIS ISSI !!!!! 

Vahepeal midagi head ka

Holi!


Ma kõigepealt vabandan, et palju ei saanud lugeda me eelmist postitust, kuid praegu ma seda ei avalda uuesti. Põhjuseid on palju ja neid ma ei saa siin jällegi öelda, kui kedagi huvitab siis küsige.


Kuid  mis ma siis vahepeal teinud olen, ega suurt ei midagi, kool, kodu jne.... + nüüdeks olen jälle nädala aega koolis käinud.
Üks uus kogemus on ka koolibussiga sõita, sest nüüd käin iga hommik kooli koolibussiga. Selles bussis on hea seltkond kokku sattnud, seega igav ei hakka. Õhh kuidas mulle ei meeldi see, et see koolibuss nii vara tuleb. Buss on maja ees juba 5.50 ja tõusmine on seega veel varasem. Koolibuss on parem variant kui see, et ma kooli kahebussiga sõidaks, no away.

Kuid miks mul tuli tuju siis väike blogipostitus teha. Täna käisin siis poes endale hommseks midagi kooli kaasa ostma, kuna olen väsinud sellest kooli räpsust. Igapäev ei taha ka endale sandwiche sisse ajada :D.
Kõigepealt võiksin siis sellest alustada, et suutsin oma ID-kaardi ära kaotada. Kuid teadsin, et võtsin selle kodust kaasa koos pangakaardiga, ning poes avastasin, et mul on ainult pangakaart alles. Seega käisin selle hiiglasliku exito toidupoe läbi ja kaarti ei leinudnud. Olin juba suht paanikasse minemas, et kuidas ma suutsin selle ära kaotada jne, ning siis möödus minust mingi koristaja ja küsis, et kas ma olen mingi kaardi ära kaotanud, sellepeale vastasin loomulikult jaa. Seejärel juhatas ta mind mingi tädi juurde info letist ning siis rääkisin, et mul see ja see kadunud, ega te leidnud ei ole ning üllaülla, seal see oli. Milline kergendus see oli. SEEGA ON SEE MUL JÄLLE OLEMAS.

Nüüd siis toreda asja juurde ka. Käisin ka tennise poes riideid ja asju vaatamas. Lõpuks ma endale ühtegi riideeset ei ostnud kuid ostsin endale uue koti (jälle), kuid seekord seljakoti. Ning enne puhusin juttu natuke sealse teenindajaga (ma suutsin selles poes käija kaks korda). Ning kui ma teist korda läksin siis juba ostsin selle seljakoti ära ja kuna ta oli minult enne küsinud, et kus ma pärit olen ning vastasin, et Estonia. Ning kui ma kasasse läksin, siis ta küsis jällegi, et kust ma pärist olen "Autraaliast"- "ei Estoniast" ning minu üllatuseks ta teadis kus Eesti asub ning on seal isegi käinud ja tal on seal paar head sõppra ja ütles, et eestlased on nii toredad ja naljakad.
Viimane lause tegi  südame soojaks :))))).

Ning peale neid kahte poe külaskäiku läksin ma siinsesse lemmik kohvikusse, kus on kõigeparemad koogid, koogikesed, muffinid jne + külmad soojad joogid. Nautisin siis head ja paremat ja hakkasin jälle kodupoole tulema.
Kõik see jutt oli tänane päev, kuid nüüd mul tuli meelde ka see, et reedel käisin koolikaaslastega linnas.


Nüüd siis lisan ka reedese päeva.
Reedel oli siis ikka nagu tavalised koolitunnid jne... Kuid pärast läksime koolikaaslastega (ma ei saa neid nimetada klassikaaslasteks kuna ma ei käi nendega ühesklassis). Algselt olime kuuekesi ning käisime söömas KFC'is. Ning siis läksid kolm tüdrukut koju ja jäime ainult mina, Valen ja Laura.
Kõige pealt läksime, siis Valeni ema tööjuurde, et kotid ära panna ning seejärel minna kahte centro comerciali. Üks oli Oviado(but I not sure if I wirte coret) ja teine oli Cantafe. Mõlemad olid täiega ilusad Cantafe on lihtsalt mega suur. Oviado's käisime jälle söömas Cinnaboni's.
Kui mõlemad centro comercialid olid läbi jalutatud mõtlesime, et nüüd oleks aeg hakkata tagasi minema, sest ma pidin varsti kodus olema. Kuid kuid tee peale jäi mingi pood mis sarnaneb meie novarlixile, Euronixcile ja paljudele muudele poodidele (igastahes sealt võisid leida kõike). Kuna siin on tulemas varsti haloween, siis loomulikult suundusime haloweeni vahese ja hakkasime lihtsalt mingeid makse proovima. Ma ei tea kui kaua me seal poes olime ja neid makse proovsime + sinna kuulus meie kolme suur naer......
Suurem osa poe maskidest oli proovitud tatsasime tagasi Vale ema tööjuurde.. ning sealt juba võtsin endale takso, et koju sõita....
Õhtu veetsin ema seltsis telekat vaadates ja rääkides. Ning nädalavahetusel olin kodune.

 ega mul hommikul ei olnud vaja vara ärgata (loe:oli ikka), aga mis mina tegin kell pool 2, kirjutasin kirja 

 siinsed thunderstorm'id on hakkanud isegi meeldima 

lihtsalt parim seltskond 

ega me pole imelikud ...... :D

 see on üks nendest centro vomercialidest (Cantafe)

see oli lihtsalt mega mega suur

 see nägi lihtsalt nii realne välja, et me lihtsalt kiljatasime üle selle ostukeskuse

 nüüd oleme selles suures poes, kus oli kõike 

 kes tahab tulen ukstaha :D 

 Liisu käskis selle osta, et ta saaks mind ehmatamas käija 

(kuid ma ei ostnud seda, veel !!!)

 hehhehehehehehehe 

mulle lihtsalt meeldib seda koera kiusata :D

mmmm, delicious

my new bag

mõnus õhtu ja hea aeg blogi kirjutamiseks..

 lihtsalt parim aloe vera drink

 my new math notebook

"Tulingi väike postitus"


Nii see eluke mul siin veereb ja varsti on oodata järgmist postitust, kuid ma ei anna täpselt päeva milla ma seda teen.


Chao,
K.

Leidsin selle Liisa  blogist y me gusto mucho ! :)




Exchange is change. Rapid, brutal, beautiful, hurtful, colourful, amazing, unexpected, overwhelming and most of all constant change. Change in lifestyle, country, language, friends, parents, houses, school, simply everything.

Exchange is realizing that everything they told you beforehand is wrong, but also right in a way.

Exchange is going from thinking you know who you are, to having no idea who you are anymore to being someone new. But not entirely new. You are still the person you were before but you jumped into that ice cold lake. You know how it feels like to be on your own. Away from home, with no one you really know. And you find out that you can actually do it.

Exchange is thinking. All the time. About everything. Thinking about those strange costumes, the strange food, the strange language. About why you’re here and not back home. About how it’s going to be like once you come back home. How that girl is going to react when you see her again. About who’s hanging out where this weekend. At first who’s inviting you at all. And in the end where you’re supposed to go, when you’re invited to ten different things. About how everybody at home is doing. About how stupid this whole time-zone thing is. Not only because of home, but also because the tv ads for shows keep confusing you.

Thinking about what’s right and what’s wrong. About how stupid or rude you just were to someone without meaning to be. About the point of all this. About the sense of life. About who you want to be, what you want to do. And about when that English essay is due, even though you’re marks don’t count. About whether you should go home after school, or hang out at someone’s place until midnight. Someone you didn’t even know a few months ago. And about what the hell that guy just said.

Exchange is people. Those incredibly strange people, who look at you like you’re an alien. Those people who are too afraid to talk to you. And those people who actually talk to you. Those people who know your name, even though you have never met them. Those people, who tell you who to stay away from. Those people who talk about you behind your back, those people who make fun of your country. All those people, who aren’t worth your giving a damn. Those people you ignore.

And those people who invite you to their homes. Who keep you sane. Who become your friends.

Exchange is uncomfortable. It’s feeling out of place, like a fifth wheel. It’s talking to people you don’t like. It’s trying to be nice all the time. It’s bugs.. and bears. It’s cold, freezing cold. It’s homesickness, it’s awkward silence and its feeling guilty because you didn’t talk to someone at home. Or feeling guilty because you missed something because you were talking on Skype.

Exchange is great. It’s feeling the connection between you and your host parents grow. It’s knowing in which cupboard the peanut butter is. It’s meeting people from all over the world. It’s having a place to stay in almost every country of the world.

It’s cooking food from your home country and not messing up. It’s seeing beautiful landscapes that you never knew existed.

Exchange is exchange

students

. The most amazing people in the whole wide world. Those people from everywhere who know exactly how you feel and those people who become your absolute best friends even though you only see most of them 3 or 4 times during your year. The people, who take almost an hour to say their final goodbyes to each other. Those people with the jackets full of pins. All over the world.

Exchange is falling in love with this amazing, wild, beautiful country. And with your home country.

Exchange is frustrating. Things you can’t do, things you don’t understand. Things you say, that mean the exact opposite of what you meant to say. Or even worse…

Exchange is understanding.

Exchange is unbelievable.

Exchange is not a year in your life. It’s a life in one year.

Exchange is nothing like you expected it to be, and everything you wanted it to be.

Exchange is the best year of your life so far. Without a doubt. And it’s also the worst. Without a doubt.

Exchange is something you will never forget, something that will always be a part of you. It is something no one back at home will ever truly understand.

Exchange is growing up, realizing that everybody is the same, no matter where they’re from. That there is great people and douche bags everywhere. And that it only depends on you how good or bad your day is going to be. Or the whole year.

And it is realizing that you can be on your own, that you are an independent person. Finally. And it’s trying to explain that to your parents.

Exchange is dancing in the rain for no reason, crying without a reason, laughing at the same time. It’s a turmoil of every emotion possible.

Exchange is everything. And exchange is something you can’t understand unless you’ve been through it!

Esimene ujumine

See on lühike postitus. Lihtsalt tahan natuke kirjutada kuidas ma, siis esimest korda ujumas käisin. Teid see võib mitte huvitada, aga mina tahan seda aasta pärast lugeda ja mõelda sellele päevale.

Okeii.... alustan siis sellest, et ma oleks pidanud bussiga minema sinna spordikompleksi aga kuna ma veel linna nii hästi ei tunne, siis Lucas ja Batricia ei lasnud mul bussiga minna. Mina arvan, et see oli hea mõtte nende poolt, sest siin bussid sõidavad tõesti väga väga imelikult. Ei ole peatuseid kus peale minna ja kus maha. Näitad ainult käega ja buss võtab sinu peale ja maha lihtsalt ütled, et ma sooviksin siin maha. Igastahes on see jube keeruline. Lõpudelõpuks läksin ma sinna taksoga, ning see ei olnud mingi probleem (siin takso sõit on palju odavam kui Eestis).
Ujula värva juurde jõudes pidime ootama, kuna täna oli tasuta piletid (20 piletit). Olime esimesed seega oli garanteeritud, et saame tasuta sisse. Ujuma läksin siis koos Ana Maria venna pojaga.
Kõik oli sinna maani tore kuni ma vette hüppasin ja tegin esimesed ujumisliigutused. Ei nu kui inimene, kes on aastaringselt igapäev ujumas käinud ja siis tuleb selline kahe kuune paus sisse, ega VEETUNNETUSEST ei saa juttuga olla. Ma arvan, et se võis olla päris naljaks kõrvalt vaadates. Lõpus läks asi juba päris heaks.
Aga ei basseinis ujuda 20 vanainimesega + kaks vesijalgpalli trenniga on ka päris mõnus!! (soovitan soojalt). Aga ei ma virise sain, mis tahtsin ja mingi päev lähen jälle. Kuid vist mitte enam tasuta pileti eest, kuna kui tahad tasuta piletiga sisse saada, pead ootama seal uksetaga ikka päris kaua (ligikaudu 2 tunndi. Mul on selle 2 tunnigagi paremat teha, kui seal uksetaga istuda (kuid tasutapiletist vist keegi ära ei ütleks) 
Ja loomulikult ei jäänud selle poisipoolt kommentaaridest puudust.... (sa ujud hästi, sul on nii ilusad sinised silmad, et ma sööks need ära???). Ning hiljem lisas ta mind facebook ja ega armastus avaldus tulemata ei jäänud

 Sebastian (see kellega ma ujumas käsin)- mina (kui keegi ära ei tunne:D ) 

Vanema midagi sulle ja loomulikult teisele ka.... kaks postitust tuleb korraga