Total Pageviews

Thursday 30 January 2014

Meditatsioon

Sellel nädalal teil veab, ning on tulnud natuke rohkem postitusi, kui tavaliselt. 

Kuid kell on juba palju ja ma tahan selle postituse täna avaldada. Kuna mul on mega suur uni, siis ausalt pole jõudu seda teksti üle lugeda. Loodan, et annate mu lohakuse andeks. 

Milles ma siis see kord kirjutan. Pealkirjast võite juba ette arvata, millest siinses postituses kirjutan. Ühesõnaga hostvanemad olid mind juba ammu kutsunud meditatsiooni tundi või siis trenni (ei tea kuidas seda õigesti nimetad). Eelnevalt olid koguaeg öelnud, et ma veel mõtlen kas ma tulen täna ja nii ma seda edasi lükkasin. Täna kui hostema küsis, et kas ma tahan kaasa tulla, siis ma päeval veel ütlesin, et mõtlen. Peale trenni kui nad mulle järgi tulid, ning siis uuesti küsisid ütlesin ma jah. Mõtlesin, et vahetusaasta ongi selleks, et uusi asju proovida. 

Mis siis see meditatsioon endast kujutab.
 Mina algselt mõtlesin, et see kujutab endast seda, et kõik istuvad ringis maas ning teevad seda "mmmmmmmmm" häält. Kuid ma eksisin natuke selles osas. Ringis istumist ei olnud, olid read. Alguses tegime mingeid harjutusi, silmadele, kätele ja jalgadele. Peale seda istusime maha, ning see mees rääkis midagi. Mingist päiksest ja maast, kuid ei saanud poindile pihta. Natukese aja pärast, lülitas ta tuled välja, ning hakkas rääkima midagi ning läks vist 5 minutit mööda kui ma põhimõtteliselt magasin juba. Kui sellest majast lennuk ülesõitis tõusin ma ülesse, ning rääkis veel midagi mida ma ei mäleta enam. Vahepeal see mees tänas jumalat ning palus, et meil kõik hästi läheks. 
Kui ta oli veel rääkinud umbes 10 minutit, siis loomulikult suutsin ma sel ajal tukkuma jääda. Pärast lülitas ta tuled uuesti põlema ja täpselt selline tunne oli silmadel, nagu hommikul tuleks keegi minu tuppa ja paneks tuled põlema ja ütleks, et tõuse ülesse (emme seda teevad mu siinsed vanemad ka, kuid proovin olla ikka tubli ja oma äratus kella peale ülesse tõusta). 

Ma pole kunagi aru saanud miks inimesed selles meditatsioonis käivad, et mis sellest kasu on jne. Kuid see oli mu esimene kord ja nüüd sain ma aru, mis suudab inimene oma rääkimisega teha. Kui ta ütles, et tunnetage enda jalge all vett, mis voolab, siis ma ausalt tundsin seda. Teiseks mis mind sellesse uskuma pani, oli see, et kui ta rääkis, siis ma vajusin koguaeg kehaga ettepoole ja tagasi ma ei suutnud ennast ajada. Mõtlesin, et kukun sealt toolipealt maha. 

Mul on supper hea meel, et ma sellest võimalusest ikka kinni haarasin, ning kes teab äkki lähen järgmine nädal sinna tagasi. 

Kuid nüüdseks ma lõpetan, sest homme kool ja peab vara ärkama. Hetke seisuga on kell kohe varsti saamas 12, hommikul on äratus kell 5. Ehk siis viis tundi magamist ja ülejäänud päeva mõtlen sellest, et miks ma varem magama ei läinud.

Wednesday 29 January 2014

uuel aastal uue hooga ehk uus kooliaasta sai alguse + veel üks juhtum

Lubasin, et siis kirjutan oma esimestest koolipäevast uues koolis. Eks ma proovin midagi kirjutada, kuid see oli alles esimene päev ning ainult esmamulje.

Õnneks ei pidanud kohe esimesel päeval minema kella 7-ks kooli vaid läksin alles 9-ks. See nädal käivad koolis ainult kooli tulnud uued õpilased, kuna räägitakse reeglitest ja näidatakse kooli, ning tutvutakse õpetajatega ning õpilastega. Esmaspäevast käivad kõik koolis.
Käin kõige viimases kooliastmes ehk 11 klassis.
Klassi sisenedes vaatas mulle vastu sada silmapaari, ning see oli vist esimene kord, kui sain aru, et olen ikka väga heledate juustega siin maal, sest terve klassiruum oli täis tumeda juukselisi.
Ma istudes tuli minu juurde üks õpetaja, ning küsis mu perekonna nimme ja kui ütlesin, siis küsimuseks tuli, "kas sa oled Sloveniast?".Tükk aega seletasin, et ma Eestist ja kus see asub jne. Pärast poole mängisime mingit küsimuste mängu, ning sai inimestega lähemalt tuttavakas.
Enne lõunapausi küsis üks tüdruk, et kas ta võib minuga lõunapausi koos veeta. Ega ma vastu ei olnud, sest ega ma ju üksi ei taha istuda kuskil nurgas. Tuli ka teisi juurde ja küsisid sada tuhat küsimust jällegi (nagu alati uue inimesega). Pärast pausi läksime oma klassi tagasi, kus me täna olime, ning rääksime veel ja pärast tegime koolile tiiru peale. Räägite veel, et mis kell me homme kokkusaame ja mis me homme tegema hakkme. Kella 12 paiku sai kool läbi, ning mina kõndisin jala koju, sest mul kodu koolist ainult 3 minuti kaugusel.

Kodus olin ainult 1,5 h ning, siis suundusin kahe bussiga trenni. Nüüd olen aru saanud, et vahet ei ole, mis kell ma kodust välja lähen, ikka jään hiljaks. Trenn oli nagu trenn ikka, ikka veel füüsiline ainult.
Mind lihtsalt häirib see treeneri juures, et ta muudab nii kella kui ka päeva millal ma ujuma saan minna teise gruppiga. Aga eks ma elan üle.

 hommikul kiire klõps enne kooli. 
See on üks koolivorm millaga võib koolis käija, teine on spordi oma. 

jah, tuju oli suht laes.1



Tahan siia lõppu veel kirjutada, mis mulle täna ikka tõelise šoki valmistas.
Okei alustan sellest, et mulle tuli hostisa trenni järgi, et ma harjutaks teise bussiga sõitmist, millega koju saan.
Võtsime siis ujula juurest bussi, ning sõitsime sellega mingi aeg.
Bussis nagu ikka kõik on telefonidest, ning suurem osa kuulab muusikat ja on omas maailmas. Olime jõudnud bussiga sellisesse kohta, kus aknast välja vaadates tundus juba see kant väga kahtlane.
Siin on selline süsteem, et peale saab ainult eest ja maha saab ainult tagant. Tuli bussipeatus ning maha tahtis inimene, ning peale tahtis tulla inimene. Sel hetkel kui bussijuht tagant ukse lahti tegi tulid tagant inimesed peale, ning HAKKASID KOOS NOAGA INIMESTEL TELEFONE ÄRA VÕTMA.
Mul vedas ikka räigelt, kuna mul oli telefon käes, ning mees noaga vehkis mu seljataga oleval naisel, et anna telefon siia. Hea, et suutsin nii kiiresti reageerida sellisele asjale, panin kohe telefoni kintsude alla, ning see mees möödus minust. Kuid üks pink edasi minust ühel mehel ei vedanud nii hästi. Mees kuulas muusikat ja ei panud tähele seda situatsiooni, ning nii tal telefon läks.
Pärast seda ikka süda sees puperdas, mõtlesin, et kui selle bussiga koju lähen, ei võta telefoni selles bussis üldse välja.
Eks see oli omamoodi kogemus ja nähtus, aga lihtsalt see oli NII JUBE.



Lisan siia veel natuke pilte, mis eelmisesse postitusse lisamata jäid :)

 hostemal oli sünnipäev ja hostisa tegi talle kingituse, kus mehed tulid ja laulsid serenaadi 

 eelmine nädalavahetus käsime trenniga monseratel. Kõndisime peaaegu 3000 m merepinnast. 
See pilt on kuskil kella 5-st hommikul tehtud, kui oleme poole mäepeal. 

 tuled läksid veel päris pikalt edasi ja siis ma mõistsin kui suur on Bogota. 
 ning pea 40 minutit hiljem 

 sry, olen väsinud ja ei viitsi pilti ümber keerata :) 

 mina koos oma lemmik söögiga 

see oli üks osa minu jõulukingitusest hostperele  :)

Kuid nüüd on mul aeg magama minna, sest homme on mul kool 7-st.
Chao
K. 

Tuesday 28 January 2014

un mes y otras cosas / kuu ja muud asjad

Esimese lause kirja panek on nii raske, aga eks ma proovin midagi kokkuvusserdada.

Põhimõtteliselt on 1 kuu möödas sellest ajast, kui ma Barranquillast tagasi tulin. Mis ma siis see aeg olen teinud.
Hetkel enam ei tulegi meelde, mis selle aja jooksul juhtunud on. Eks see rutiin tuli jälle tagasi, ning minujaoks on kõik üks ja see sama igapäevaselt.

Kui ma tagasi jõudsin, siis käisime Luis Alejandro , Georg ning Alejandro sõbrad bowlingut mängimas. Veider oli see, et said teha ainult ühe mängu ja kui sul 2x10 oli veeretatud (kõikidel), siis pidid minema uuesti endale raja ostma, et mängida saaks. Eestis on minuteada see, et saad võtta ikka tunniajase. Kui me olime kaks mängu ära teinud, läks Georg minema, ning meie suundusime Alejandro sõbra juurde. Koju jõudsin suhteliselt hilja, niiet vanemad juba magasid, ning hommikul küsisid, mis kell ma jõudsin.

Bogotasse tagasi jõudes helistas mulle minu treener Martin ja küsis, et kas ma juba tagasi. Vastasin, et jah. Sellepeale tuli, et okei homme tuled siis trenni, ning nüüd ma olen põhimõttelsielt  igapäev trennis käinud, kuid see oli ainult füüsiline, ujumas ma ei olnud käinud umbes 1 kuu. Kuid see nädalavahetus sai vettehüppatud (sellest jutt allpool).

Kuna mul hakkab 29. jaanuarist kool ehk homme, siis olen vahepeal käinud koolivormi nii proovimas kui ka ära ostmas. Nüüd saan siis tunda, mis on igapäev panna ühed ja samad riided selga. Kuid mulle see isegi meeldib, kuna siis ei pea pool päeva kappi ees seisma, ning mõtlema mida täna selga panna. (Kunagi lisan pildid ka)

Ennist mainis, et pole ujumas käinud, siis sellest nädalavahetuses alates on asi teisiti. Ühesõnaga see nädalavahetus oli mul ujumislaager. Mis küll kestis ainult kolm päeva, kuid sellegi eest oli see päris lõbus, ning sain oma uute trennikaaslastega tuttavaks. Laager toimus Bogotas 3 tunni kaugusel Giradotis (vist kirjutatakse nii).
Ma arvan, et ujujad teavad, kui pole kuu ujunud ja siis pead hakkama ujuma, samalajal teised on terve selle 1 kuu ujunud. Ühesõnaga esimene päev oli ikka päris ränk. Kuid ma tundsin sellest naudingut, et mul on raske ja igaltpoolt valutab.
Omamoodi kogemus oli see, et kõik 11 laagris olijat magasid ühestoas. Eestis küll mul varem nii pole olnud, vähemalt mulle küll meelde ei tule.
Esimene päev laagris sain ma aru, kui palju ma oma Eesti trenni kaaslasi igatsen. See kuidas nad omavahel läbi said, pani mind ikka sügavalt mõtema, et kuidas mul on ikka Eestis vedanud trennikaaslastega. Järgmised päevad olid juba paremad, sest siis olid nad mind juba omaks võtnud.
Nüüd olen kodus tagasi ja naudin vanemate seltskonda.

Ah see ka veel, et hostemal oli 17. sünnipäev ning tema koolikaaslased tulid meie juurde ning rääkisid juttu. Mina sellel päeval olin kelner, kes käsi ja pakus teistele söögipooltist. Sünnipäeva ühe kingituse osana tegin hostemale kooki, kuid see lagunes koost pärast ahjust väljavõtmist. Mis sellest ikka sõime seda kui pudingut, ning täitsa hea oli.

Vahepeal on täis saanud 5 kuud siin. Aeg ikka lendab mega kiiresti. Kõigest pool veel jäänud, ning ei suuda uskuda seda, et see on võimalik. See elu siin on mind niipalju muutnud, olen saanud aru, kus algab ja lõppeb minu piir teatud asjades.
Igapäev olen aina rohkem seda elu siin hindama hakkanud. See kuidas aina rohkem tekkib see tunne, et ei tahagi väga koju tagasi tulla, vähemalt mitte veel. Sest nii palju on siin veel avastada ning teha, nii koos perega kui ka sõppradega.

 esimene päev trennis tagasi, ning unustasin endale päiksekreemi näole panna 



 see on ainuke pilt laagrist, mis minu telefonis on. Kui kunagi teised kätte saan, siis lisan juurde.

 laagrist tagasi koju jõudes ootas mind tore üllatus. Lisaks kirjale oli ümbrikus ka kaelakee + isa suveniirid koos ajalehega :D

 meil perega traditsioon, et iga natukese ajatagant teeme filmi õhtuid. Seekord sõime maasikaid šokolaadi fondüüs ning krõpse. 




 jah, sest homme kooli ÜLEPIKAAJAL 

 hommikused vaated aknast välja


Kuna homme on mu esimene koolipäev uues koolis, siis saan jälle tunda seda awkward momneti, kus mind vaadatakse kui 8 maailma ime. Kuid ma olen seda päeva nii kaua oodanud. 
Arvatavasti tuleb homme õhtul uus postitus, kus räägin natuke koolis ja ka trennist, sest (arvatavasti) lähen trenni üle. Martin ütles kindalt, aga tavaliselt muudab ta oma vastuseid kui ma neid uuesti küsin, niiet lõpuks ei tea ta ise ka, mis ta mulle ennist rääkinud on. 

Hasta luego, mis amigos!!! Hablamos :)) 
K.


Sunday 26 January 2014

Navidad y año nuevo / Jõulud ja uusaasta

Nüüd oleks vist aeg ära kirjutada nii jõulud kui ka uus aasta. Kuigi sellest on juba pea üks kuu möödas, parem hiljem kui mitte kunagi.

Ühesõnaga võtsin nii jõulud kui ka uueaasat vastu Barranquillas. 24.detsembri hommikul olime veel Santa Martas, kuid sealt lahkusime 2 ajal. Santa Marta ja Barranquilla vahelisel teel, helistas mulle kallis eesti perekond koos vanema ja vanaisaga, ning soovisid häid jõule.
Barranquilla linn oli ilus ja ma tundsin ennast seal väga koduselt. See oli samasugune tunne, kui lähen Tartusse ning tunnen ennast seal vägagi koduselt, kodusemalt kui Pärnus.
Õhtupoole läksime, siis jõulusid vastuvõtma Silvia venna pere juurde. Kui ma enne olin korduvalt öelnud, et mul see aasta jõulutunnet ei tekki, kuna pole lund pole enda päris perekonda. See oli täiesti vale tunne. Olles seal selles seltskonnas, kus on tõesti inimesed kes sinust hoolivad, tekkib see tunne, et nüüd oled sa tõesti õigesse kohta jõudnud ning tekib ka jõulutunne.
See tunne, kui sa ei tea, mis sa jõuludeks saad on palju parem tunne, kui tead ette, mis saad. Igastahes, mis ma see aasta, siis jõuludeks sain: hostperelt sain väikse musta koti, pastaka taolise varesejalaga seljasügamis asja (kohe näha, et teavad mida vajan :D ), lisaks oli veel selles pakis kaelakee ning kõrvarõngad, siis Silvia venna perelt hästi nunnud kõrvarõngad, oleks nagu midagi veel saanud aga enam ei meenu :D.
Perele kinkisin ma pildiraami, kus olid meist kolmest kolm pilti, šokolaadifondü ning eesti šokolaadi. +tervele seltskonnale eesti asju.
See kas nüüd siin mindagi teistsugust süüakse jõulude aega, siis ei. Ikka seda sama, mis tavalaselt, võib-olla siis natuke pidulikumalt ja rohkem. Sõime jällegi riisi, liha, ning kastet ja magustoiduks ka midagi, aga enam ei meenu. Silvia venna pere juurest lahkusime suhteliselt hilja ning hostema korterisse jõudes jäime kohe magama.









 udune, kuid siiski Silvia venna perega



Jõulude ja uue aasta vahele jäi üks kurvem sündmus ka kuid seda ma siia ei kirjuta. See jääb minu mälusopi, ning see mul kindlasti ära ei unune. 
Enne uut aastat käisime ükspäev rannas. Kuna Baranquillas rand ei asu nagu Santa Martas, vaid kui tahad randa minna, siis sellejaoks pead autoga sõitma. Kuna me läksime sinna suhteliselt vara, siis minu vanemad ei viitsinud nii vara hommikul ennast ülesse ajada, et randa minna (see oli kuskil 9 paiku hommikul). Seega läksin randa koos Silvia õe perega. Kui me randa saime ja seda merd nägin, siis see meenutas mulle täpselt Pärnu randa, kuna seal ei läinud sügavaks ning oli täpselt kausi kujuga. Tagasi tulime sealt kuskil kolme ajal ning käisin, siis ruttu pesus, ning peale seda suundusime Silvia õe juurde sööma.
Kuna hostema õe mees on arhitekt, siis see korter oli lihtsalt nii mõnus ja hubane.

Uue aasta võtsime vastu Maria Jose juures (hostema õe), kus siis olid kokku tulnud Maria mehe sugulased ja peretutavad. Meid oli seal ligikaudu 15. Kui eestis noored võtavad uueaasta vastu sõppradega, siis siin on kõik vastupidi. Uusaasta võetakse perekeskel vastu ning kui tahad siis minnakse pärast, sõppradega kuhugile.
Mina ei teaks, et Eestis oleks mingisugused kombed kuidas uutaasta vastu võetakse, kuid Colombias on. Siin on selline komme, et kui kell lööb 12, siis juuakse bokaal šampust ning süüakse ära 20 viinamarja, ning pärast seda lähevad naised koos kottidega tänavale jalutama ning tehakse majale/korterile tiir peale.
Pärast mina suundusin, siis Silvia venna pere juurde. Rääkisime juttu ning kui ma mingi poole 3 paiku küsisin hostemalt, et kas nad järgi ka tulevad, siis sain vastukseks selle, et me juba kodus ning küsisid, et kas ma sinna ei taha jääda. See öö veetsin ma hostema venna juures ning magama minek lükkus väga hiliseks.







 mul on vist saanud kombeks mitte kaamerasse vaadata 



võite vaid ette kujutada, mis juhtus. See alus mille peal kartulid olid läks katki.

Hommik oli väga varajane, saime magad vist mingi 3 tundi, kui me Muchise ja ta nõbuga ülesse ärkasime väikse lapse nuttu peale.
Terve päeva veetsin seal, olime basseini ääres, rääkisime juttu, igastahes oli väga hea päev. Õhtu 11 tulid mulle vanemad järgi ning läksime siis korterisse.

 4. jaanuaril oli hostema venna naise sugulase lapsel ristimine. Kõigepealt sundusime kirikusse, kus laps ära ristit. Pärast ristimist suundusime sööma, kõik oli nii ilus seal. Kuna laps oli tüdruk, siis olid loomulikult kõik asjad roosad ja sellised tüdrukulikud. Kuna noortel hakkas igav, siis leidsid (leidsime) toreda tegevuse, heeliumit tõmmata ning peale seda rääkida. Lõpuks ei olnud ühtegi õhupalli enam järel.
Pärast seda söömaega läksime hostema venna juurde. Seda õhtut või päeva jään ma ikka väga kauaks mäletama, sest tõesti selliseid inimesi nagu seal ei kohta igalpool.
Ning 7. jaanuaril (vist) hakkasime tagasi sõitma Bogotasse.
Bogotasse ei tulnud me lennukiga vaid autoga. See oli tõesti oma moodi kogemus, kui sul on gripp, ning ei tunne ennast kõige paremini. Peale 7 tundi auto sõitu, otsisime teeäärse hotelli, ning veetsime öö seal. Hommiku kella 5 ajal istusime jälle autosse ja sõitime pea 19 tundi, ning õhtuks olime jälle Bogotas tagasi.


Loodan, et teil Eestis olid meeldejäävad jõulud kui ka uus aasta. Mina võin küll kahe käega öelda, et mul olid ja paremaid jõule ja uutaastat ei oleks osanud oodata.
Ei tea kas enne kooli tuleb veel postitusi, kuid kes teab.
Chaou

Tuesday 14 January 2014

Hea reis Santa Martas 14.detsember-24.detsember/ muy buena viaje a Santa Marta 14.diciembre hasta 24.diciembre

Proovin just täna ennast kokkuvõta, ning teha postitused taganjärele. Esimeseks võtan ma kõige kauem tagasi olnud asja või no sündmuse. 
+ Ma ei viitsi väga üle lugeda, mis ma siia kirjutanud olen, kuna olen seda teinud juba pool päeva. 
Ning juba pealkirjast on arusaada, et selleks on Santa Marta reis või no puhukus. 
See oli sõna otses mõttes, puhkus palmide all, kuna ainult ükspäev oli põhimõtteliselt selline, kus me terve päev ringi jalutasime. 
Ma ei näe enam mõttet , et ma hakkan päev päevalt seda postitust kirjutama, kuna see oli tõesti juba väga kaua aega tagasi. Lisan lihtsalt sellevõrra pilte, ning arvan, et see on teile ka parem. Teen üldse kokkuvõtte sellest reisist. 
Reis sai alguse 14.detsembril ning hommikuse lennuga, mis oli kella 6.st (vist). Barrnquillas olime umbes kaks tundi hiljem, ning peale seda sõitsime autoga Santa Marta'sse. Korter oli küll natuke Santa Martas't väljas, sellises vaiksemas kohas, ning pikema rannaribaga. 
Esimene päev lihtsalt uuristasime Georgiga ümbrust, ning lõunaajal läksime ujuma ka ookeani vette. Õhtul läksime kõik selle seltskonnaga mööda rannaäärt jalutama,  ning see tunne kui sa saad jalutada õhtul kuskil kella 8 ajal lihtsalt rannarätik ümber ning bikiinid seljas, kuid sul on ikka palav. Kuna kliima muutus oli suur, siis väsimus oli esimesel päeval suht suur. 



 selline iguaana oli meil igapäev rõdu kõrval asetseval puul
 tavaline nähtus, kus on soojem kliima

 meie kortermaja ees olev kuusk





15.detsembril 
Algas päev päiksepaistega ning hommikusöögiga. Pool päeva võtsime jällegi päikest. Õhtul suundusime Santa Martasse jalutama, ning käisime söömas smuuti ja sandwichi restoranis. Pärast söömist suundusime taksoga Irrotamasse (ei tea kas õigesti kirjutan) tagasi.  
Santa Marta linn oli ilus, selline kuurortlinn nagu ikka. Erines täielikult nii Bogotast kui ka Medellinist. 

 peale lõunasööki me tavaliselt päevitama ei läinud, väid läksime niisama jalutama 


pidin ikka selle kuusepuuga pilti tegema..





 saatsin musid teile sinna Eestisse


 selline oli Santa Marta rand 



Georg ma juba vabandan ette, et siin on paar pilti sinust

 Santa Martta rand oli pigem selline tööstuslik ning oli palju kaatreid ja muid paadikesi 

 need kaunistused tekitasid mul pigem, mingi karnevali tunde kui, et oleks jõulud 

 mingi mehike.... 



 pole olnud ühtegi jõlusid, kui ma oleks soojas ja kleidi väel... 



 tõeline palmisaare tunne oli 


Santa Marta kirik

16.detsember
See päev me olime põhimõtteliselt ainult päikse käes. Õhtu lõpuks suutis Georg täiesti ära põleda ka.
Õhtul käisime greps &wafflites söömas. Tagasi jõudes korterisse otustasime vaadata filmi (pasific rim). See oli hea film kuid minujaoks liiga ulmeline. 
 möksiga kokku ning pole midagi


 sry ei viitsinud sind välja lõigata :)))


ma ei tea miks see pilt ei taha olla keskel
17.detsember
Hommiku poole osa oli nagu ikka söök, rand. Pärast lõunasööki suundusime jälle Georgiga Greps & Wafflitesse jäätist sööma. Pärast jäätist tahtis Georg minna Carullasse (tavaline toidupood, mis igalpool), kuid ta ütles, et tavaliselt ta ei lähe toidupoodi ja ei vaata asju. 
Tagasi jõudes, küsiti meilt, et kas me tahame minna Rodaderrose (ei tea kas õigesti jällegi kirjutan). Alguses oli Georg ka nõus tulema, kuid kui ma küsisin uuesti, et kas lähme, siis Georg enam ei viitsinud. Seega Georg jäi korterisse ning mina koos teistega suundusime Rodaderrosse. 
See linn oli Irrotamas kõigest 5 minuti kaugusel, kuid erines täiesti, nii Santa Martast kui ka Irrotamast. 
Esiteks see linn oli suurem kui Irrotama, seega oli inimesi kaks korda rohkem rannas. Seal jalutades tekkis täiesti Pärnu ranna tunne, kui see on ülerahvastatud. 
 Sellel reisil olid kaks venda, kes rääkisid põhimõtteliselt ainult omavahel, ning kui me Georgiga midagi küsisime, siis olid väga napisõnalised vastused. Kuid see õhtu kui me pitzat söömas käisime, suutisin ma nendega rohkem rääkida kui kaks sõna. 














18.detsember
Sellel päeval oli varasem äratus kui muidu. Muidu ärkasime natuke enne poolt 10, kuid see päev oli lausa ärtus kell 6. Kuna see päev ei näinud ette, et oleksime istunud rannas. Vaid sõitsime Tyrona parki külastama, ning seal olime terve päev. Park ise asus Santa Martast natuke edasi, seega võttis sõit ligi tund. Kella 8 ajal olime pargi juures, ning alustasime ligi 10 tunnist matkamist seal pargis.
Selles pargis oli täielik leviauk, lihtsalt null oli, niiet kui keegi meist oleks ära kadunud, oleks olnud halvasti. Kuid see kas keegi ära kadus jõuan ma natuke hiljem... 
Kuna Georg jalutab teistest k.a minust seitse korda kiiremini, siis üppris varsti läksid meie gurppid lahku, vahepeal oli täitsa ihuüksi jalutamas. Kui me jälle teistega kokkusaime, siis küsisin Georgi käest, et miks sa vahepeal teisi ka järgi ei või oodata, ning sellepeale tuli, et yo quiero mas ejercico, kuid minul oli como duble ejercico, kuna ma reaselt jooksin, et talle järele jõuda. Lisaks ei olnud, see selline matkamine nagu rabas, et kõik teed on lauatatud, vaid oli ka sellist mudast ja mitte väga meeldivat. 
Me leppisime kokku, et millise rannajuures me järgi teisi ootame, ning tänu sellele, et ma proovisin Georgi sabas püsida suutsime teises rannas oodata. Kuna levi ei olnud, siis me ootasime, kuid neid ei tulnud. Pärast ligi tunniajast ootamist otsustasime, et liigume edasi, kuna natuke edasi jäi järgmine rand kus sai ujuda. Kuid loomulikult ei taha ju kaks poissi mööda korraliku teed jalutada, vaid ikka läbi puu ja põõsaste. + mul ei olnud pikad püksid jalas, ega ka tosse, selle tulemusana olid mul jalad pärast päris katki. Kui jõudsime õigesse kohta, ütlesin ma endale, et enam kunagi ei jaluta ma kiiresti vaid ootan teisi järgi. Ning kui ujuma suunusime soolassesse ookeani vette, kipitasid jalad mul päris kõvasti. 
Tagasi jalutasin koos teistega, kuna see Georgi järgi jooksmine polnud just meeldiv. Kuid ma ei ütle midagi halba, kuna Georg on minust ikka kaks korda pikem.
Tagasi korterisse jõudsime 9 läbi (vist). Sõime ja kuna olime suhteliselt väsinud, siis magama suundusime ka üpris vara. 



 nii lahedad puhkamis kohad olid, kuid need olid sellises kohas kus ujuda ei saanud



 siis kui mind üksi jalutama jätta 


 üks ühine pilt ka siia, kellega ma reisisin

 selles ranna osas olid ligi 100 inimest surma saanud, kuna läksid keelatud kohas ujuma

 minu jalad pärast seda kui olin Georgi järgi jooksunud juba päris palju, ning kui olin igast muda ning hobuse möksi seest läbi käinud 


 see väiksem koht oli täiesti magus vesi 


 Eestis olen lühike siin aga pikk... 




 üks vendadest





 mina ikka oma teise lemmik lippuga pilti




 "tugev tüdruk näitab musklit"

 tõsiselt hea päev oli



 minu emotsioonid peale pikka päeva.... 

19.detsember
Läksime oma tavapärase rutiiniga edasi, ehk siis päevitamisega ning söömisega. 

 lõpuks siis kui oli igapäev päevitatud, muutus nägu juba väga imelikuks 
ning ei tea mitmes päev see on 



20.detsember
Jällegi sama hommiku poolne. Õhtu poole käisme Santa Martas niisama jalutamas jällegi, ning seekord käisime mingit magustoitu söömas. Lisaks ostsime veel suveniire ka natuke. Ning tulime jällegi tagasi korterisse.


21.detsember 
Oli reisi viimane päev (teisetel), kuid mitte minul, kuna hostvanemad tulid sinna siia minu Santa Marta reis pikenes natuke. 
Samal päeval tulid sinna ka hostema venna pere, ning need päevad olid näis naeru (mitte et mul enne ei oleks olnud), ning igasuguseid jutte, mänge ja söömist.
Santa Martast lahkusime 24.detsembri hommiku poolikul. 




 Meile tehti head mašaasi ning ägedad patid 

 Üks päev käisime kaubandus keskuses ning nunnu lehm oli..


 toidupoe valik

 mina olin jõule nautimas

 selline see pats välja nägi... 


Ning jõuludest ja uuest aastas teen ühe postituse, kuna muidu veniks see veel pikemaks kui see on. 


Hetkeks Chao ning kohtume taas  :)))
K.