Esimese lause kirja panek on nii raske, aga eks ma proovin midagi kokkuvusserdada.
Põhimõtteliselt on 1 kuu möödas sellest ajast, kui ma Barranquillast tagasi tulin. Mis ma siis see aeg olen teinud.
Hetkel enam ei tulegi meelde, mis selle aja jooksul juhtunud on. Eks see rutiin tuli jälle tagasi, ning minujaoks on kõik üks ja see sama igapäevaselt.
Kui ma tagasi jõudsin, siis käisime Luis Alejandro , Georg ning Alejandro sõbrad bowlingut mängimas. Veider oli see, et said teha ainult ühe mängu ja kui sul 2x10 oli veeretatud (kõikidel), siis pidid minema uuesti endale raja ostma, et mängida saaks. Eestis on minuteada see, et saad võtta ikka tunniajase. Kui me olime kaks mängu ära teinud, läks Georg minema, ning meie suundusime Alejandro sõbra juurde. Koju jõudsin suhteliselt hilja, niiet vanemad juba magasid, ning hommikul küsisid, mis kell ma jõudsin.
Bogotasse tagasi jõudes helistas mulle minu treener Martin ja küsis, et kas ma juba tagasi. Vastasin, et jah. Sellepeale tuli, et okei homme tuled siis trenni, ning nüüd ma olen põhimõttelsielt igapäev trennis käinud, kuid see oli ainult füüsiline, ujumas ma ei olnud käinud umbes 1 kuu. Kuid see nädalavahetus sai vettehüppatud (sellest jutt allpool).
Kuna mul hakkab 29. jaanuarist kool ehk homme, siis olen vahepeal käinud koolivormi nii proovimas kui ka ära ostmas. Nüüd saan siis tunda, mis on igapäev panna ühed ja samad riided selga. Kuid mulle see isegi meeldib, kuna siis ei pea pool päeva kappi ees seisma, ning mõtlema mida täna selga panna. (Kunagi lisan pildid ka)
Ennist mainis, et pole ujumas käinud, siis sellest nädalavahetuses alates on asi teisiti. Ühesõnaga see nädalavahetus oli mul ujumislaager. Mis küll kestis ainult kolm päeva, kuid sellegi eest oli see päris lõbus, ning sain oma uute trennikaaslastega tuttavaks. Laager toimus Bogotas 3 tunni kaugusel Giradotis (vist kirjutatakse nii).
Ma arvan, et ujujad teavad, kui pole kuu ujunud ja siis pead hakkama ujuma, samalajal teised on terve selle 1 kuu ujunud. Ühesõnaga esimene päev oli ikka päris ränk. Kuid ma tundsin sellest naudingut, et mul on raske ja igaltpoolt valutab.
Omamoodi kogemus oli see, et kõik 11 laagris olijat magasid ühestoas. Eestis küll mul varem nii pole olnud, vähemalt mulle küll meelde ei tule.
Esimene päev laagris sain ma aru, kui palju ma oma Eesti trenni kaaslasi igatsen. See kuidas nad omavahel läbi said, pani mind ikka sügavalt mõtema, et kuidas mul on ikka Eestis vedanud trennikaaslastega. Järgmised päevad olid juba paremad, sest siis olid nad mind juba omaks võtnud.
Nüüd olen kodus tagasi ja naudin vanemate seltskonda.
Ah see ka veel, et hostemal oli 17. sünnipäev ning tema koolikaaslased tulid meie juurde ning rääkisid juttu. Mina sellel päeval olin kelner, kes käsi ja pakus teistele söögipooltist. Sünnipäeva ühe kingituse osana tegin hostemale kooki, kuid see lagunes koost pärast ahjust väljavõtmist. Mis sellest ikka sõime seda kui pudingut, ning täitsa hea oli.
Vahepeal on täis saanud 5 kuud siin. Aeg ikka lendab mega kiiresti. Kõigest pool veel jäänud, ning ei suuda uskuda seda, et see on võimalik. See elu siin on mind niipalju muutnud, olen saanud aru, kus algab ja lõppeb minu piir teatud asjades.
Igapäev olen aina rohkem seda elu siin hindama hakkanud. See kuidas aina rohkem tekkib see tunne, et ei tahagi väga koju tagasi tulla, vähemalt mitte veel. Sest nii palju on siin veel avastada ning teha, nii koos perega kui ka sõppradega.
Põhimõtteliselt on 1 kuu möödas sellest ajast, kui ma Barranquillast tagasi tulin. Mis ma siis see aeg olen teinud.
Hetkel enam ei tulegi meelde, mis selle aja jooksul juhtunud on. Eks see rutiin tuli jälle tagasi, ning minujaoks on kõik üks ja see sama igapäevaselt.
Kui ma tagasi jõudsin, siis käisime Luis Alejandro , Georg ning Alejandro sõbrad bowlingut mängimas. Veider oli see, et said teha ainult ühe mängu ja kui sul 2x10 oli veeretatud (kõikidel), siis pidid minema uuesti endale raja ostma, et mängida saaks. Eestis on minuteada see, et saad võtta ikka tunniajase. Kui me olime kaks mängu ära teinud, läks Georg minema, ning meie suundusime Alejandro sõbra juurde. Koju jõudsin suhteliselt hilja, niiet vanemad juba magasid, ning hommikul küsisid, mis kell ma jõudsin.
Bogotasse tagasi jõudes helistas mulle minu treener Martin ja küsis, et kas ma juba tagasi. Vastasin, et jah. Sellepeale tuli, et okei homme tuled siis trenni, ning nüüd ma olen põhimõttelsielt igapäev trennis käinud, kuid see oli ainult füüsiline, ujumas ma ei olnud käinud umbes 1 kuu. Kuid see nädalavahetus sai vettehüppatud (sellest jutt allpool).
Kuna mul hakkab 29. jaanuarist kool ehk homme, siis olen vahepeal käinud koolivormi nii proovimas kui ka ära ostmas. Nüüd saan siis tunda, mis on igapäev panna ühed ja samad riided selga. Kuid mulle see isegi meeldib, kuna siis ei pea pool päeva kappi ees seisma, ning mõtlema mida täna selga panna. (Kunagi lisan pildid ka)
Ennist mainis, et pole ujumas käinud, siis sellest nädalavahetuses alates on asi teisiti. Ühesõnaga see nädalavahetus oli mul ujumislaager. Mis küll kestis ainult kolm päeva, kuid sellegi eest oli see päris lõbus, ning sain oma uute trennikaaslastega tuttavaks. Laager toimus Bogotas 3 tunni kaugusel Giradotis (vist kirjutatakse nii).
Ma arvan, et ujujad teavad, kui pole kuu ujunud ja siis pead hakkama ujuma, samalajal teised on terve selle 1 kuu ujunud. Ühesõnaga esimene päev oli ikka päris ränk. Kuid ma tundsin sellest naudingut, et mul on raske ja igaltpoolt valutab.
Omamoodi kogemus oli see, et kõik 11 laagris olijat magasid ühestoas. Eestis küll mul varem nii pole olnud, vähemalt mulle küll meelde ei tule.
Esimene päev laagris sain ma aru, kui palju ma oma Eesti trenni kaaslasi igatsen. See kuidas nad omavahel läbi said, pani mind ikka sügavalt mõtema, et kuidas mul on ikka Eestis vedanud trennikaaslastega. Järgmised päevad olid juba paremad, sest siis olid nad mind juba omaks võtnud.
Nüüd olen kodus tagasi ja naudin vanemate seltskonda.
Ah see ka veel, et hostemal oli 17. sünnipäev ning tema koolikaaslased tulid meie juurde ning rääkisid juttu. Mina sellel päeval olin kelner, kes käsi ja pakus teistele söögipooltist. Sünnipäeva ühe kingituse osana tegin hostemale kooki, kuid see lagunes koost pärast ahjust väljavõtmist. Mis sellest ikka sõime seda kui pudingut, ning täitsa hea oli.
Vahepeal on täis saanud 5 kuud siin. Aeg ikka lendab mega kiiresti. Kõigest pool veel jäänud, ning ei suuda uskuda seda, et see on võimalik. See elu siin on mind niipalju muutnud, olen saanud aru, kus algab ja lõppeb minu piir teatud asjades.
Igapäev olen aina rohkem seda elu siin hindama hakkanud. See kuidas aina rohkem tekkib see tunne, et ei tahagi väga koju tagasi tulla, vähemalt mitte veel. Sest nii palju on siin veel avastada ning teha, nii koos perega kui ka sõppradega.
esimene päev trennis tagasi, ning unustasin endale päiksekreemi näole panna
see on ainuke pilt laagrist, mis minu telefonis on. Kui kunagi teised kätte saan, siis lisan juurde.
laagrist tagasi koju jõudes ootas mind tore üllatus. Lisaks kirjale oli ümbrikus ka kaelakee + isa suveniirid koos ajalehega :D
meil perega traditsioon, et iga natukese ajatagant teeme filmi õhtuid. Seekord sõime maasikaid šokolaadi fondüüs ning krõpse.
jah, sest homme kooli ÜLEPIKAAJAL
hommikused vaated aknast välja
Kuna homme on mu esimene koolipäev uues koolis, siis saan jälle tunda seda awkward momneti, kus mind vaadatakse kui 8 maailma ime. Kuid ma olen seda päeva nii kaua oodanud.
Arvatavasti tuleb homme õhtul uus postitus, kus räägin natuke koolis ja ka trennist, sest (arvatavasti) lähen trenni üle. Martin ütles kindalt, aga tavaliselt muudab ta oma vastuseid kui ma neid uuesti küsin, niiet lõpuks ei tea ta ise ka, mis ta mulle ennist rääkinud on.
Hasta luego, mis amigos!!! Hablamos :))
K.
No comments:
Post a Comment