Nüüd oleks vist aeg ära kirjutada nii jõulud kui ka uus aasta. Kuigi sellest on juba pea üks kuu möödas, parem hiljem kui mitte kunagi.
Ühesõnaga võtsin nii jõulud kui ka uueaasat vastu Barranquillas. 24.detsembri hommikul olime veel Santa Martas, kuid sealt lahkusime 2 ajal. Santa Marta ja Barranquilla vahelisel teel, helistas mulle kallis eesti perekond koos vanema ja vanaisaga, ning soovisid häid jõule.
Barranquilla linn oli ilus ja ma tundsin ennast seal väga koduselt. See oli samasugune tunne, kui lähen Tartusse ning tunnen ennast seal vägagi koduselt, kodusemalt kui Pärnus.
Õhtupoole läksime, siis jõulusid vastuvõtma Silvia venna pere juurde. Kui ma enne olin korduvalt öelnud, et mul see aasta jõulutunnet ei tekki, kuna pole lund pole enda päris perekonda. See oli täiesti vale tunne. Olles seal selles seltskonnas, kus on tõesti inimesed kes sinust hoolivad, tekkib see tunne, et nüüd oled sa tõesti õigesse kohta jõudnud ning tekib ka jõulutunne.
See tunne, kui sa ei tea, mis sa jõuludeks saad on palju parem tunne, kui tead ette, mis saad. Igastahes, mis ma see aasta, siis jõuludeks sain: hostperelt sain väikse musta koti, pastaka taolise varesejalaga seljasügamis asja (kohe näha, et teavad mida vajan :D ), lisaks oli veel selles pakis kaelakee ning kõrvarõngad, siis Silvia venna perelt hästi nunnud kõrvarõngad, oleks nagu midagi veel saanud aga enam ei meenu :D.
Perele kinkisin ma pildiraami, kus olid meist kolmest kolm pilti, šokolaadifondü ning eesti šokolaadi. +tervele seltskonnale eesti asju.
See kas nüüd siin mindagi teistsugust süüakse jõulude aega, siis ei. Ikka seda sama, mis tavalaselt, võib-olla siis natuke pidulikumalt ja rohkem. Sõime jällegi riisi, liha, ning kastet ja magustoiduks ka midagi, aga enam ei meenu. Silvia venna pere juurest lahkusime suhteliselt hilja ning hostema korterisse jõudes jäime kohe magama.
udune, kuid siiski Silvia venna perega
Jõulude ja uue aasta vahele jäi üks kurvem sündmus ka kuid seda ma siia ei kirjuta. See jääb minu mälusopi, ning see mul kindlasti ära ei unune.
Enne uut aastat käisime ükspäev rannas. Kuna Baranquillas rand ei asu nagu Santa Martas, vaid kui tahad randa minna, siis sellejaoks pead autoga sõitma. Kuna me läksime sinna suhteliselt vara, siis minu vanemad ei viitsinud nii vara hommikul ennast ülesse ajada, et randa minna (see oli kuskil 9 paiku hommikul). Seega läksin randa koos Silvia õe perega. Kui me randa saime ja seda merd nägin, siis see meenutas mulle täpselt Pärnu randa, kuna seal ei läinud sügavaks ning oli täpselt kausi kujuga. Tagasi tulime sealt kuskil kolme ajal ning käisin, siis ruttu pesus, ning peale seda suundusime Silvia õe juurde sööma.
Kuna hostema õe mees on arhitekt, siis see korter oli lihtsalt nii mõnus ja hubane.
Uue aasta võtsime vastu Maria Jose juures (hostema õe), kus siis olid kokku tulnud Maria mehe sugulased ja peretutavad. Meid oli seal ligikaudu 15. Kui eestis noored võtavad uueaasta vastu sõppradega, siis siin on kõik vastupidi. Uusaasta võetakse perekeskel vastu ning kui tahad siis minnakse pärast, sõppradega kuhugile.
Mina ei teaks, et Eestis oleks mingisugused kombed kuidas uutaasta vastu võetakse, kuid Colombias on. Siin on selline komme, et kui kell lööb 12, siis juuakse bokaal šampust ning süüakse ära 20 viinamarja, ning pärast seda lähevad naised koos kottidega tänavale jalutama ning tehakse majale/korterile tiir peale.
Pärast mina suundusin, siis Silvia venna pere juurde. Rääkisime juttu ning kui ma mingi poole 3 paiku küsisin hostemalt, et kas nad järgi ka tulevad, siis sain vastukseks selle, et me juba kodus ning küsisid, et kas ma sinna ei taha jääda. See öö veetsin ma hostema venna juures ning magama minek lükkus väga hiliseks.
mul on vist saanud kombeks mitte kaamerasse vaadata
võite vaid ette kujutada, mis juhtus. See alus mille peal kartulid olid läks katki.
Hommik oli väga varajane, saime magad vist mingi 3 tundi, kui me Muchise ja ta nõbuga ülesse ärkasime väikse lapse nuttu peale.
Terve päeva veetsin seal, olime basseini ääres, rääkisime juttu, igastahes oli väga hea päev. Õhtu 11 tulid mulle vanemad järgi ning läksime siis korterisse.
4. jaanuaril oli hostema venna naise sugulase lapsel ristimine. Kõigepealt sundusime kirikusse, kus laps ära ristit. Pärast ristimist suundusime sööma, kõik oli nii ilus seal. Kuna laps oli tüdruk, siis olid loomulikult kõik asjad roosad ja sellised tüdrukulikud. Kuna noortel hakkas igav, siis leidsid (leidsime) toreda tegevuse, heeliumit tõmmata ning peale seda rääkida. Lõpuks ei olnud ühtegi õhupalli enam järel.
Pärast seda söömaega läksime hostema venna juurde. Seda õhtut või päeva jään ma ikka väga kauaks mäletama, sest tõesti selliseid inimesi nagu seal ei kohta igalpool.
Ning 7. jaanuaril (vist) hakkasime tagasi sõitma Bogotasse.
Bogotasse ei tulnud me lennukiga vaid autoga. See oli tõesti oma moodi kogemus, kui sul on gripp, ning ei tunne ennast kõige paremini. Peale 7 tundi auto sõitu, otsisime teeäärse hotelli, ning veetsime öö seal. Hommiku kella 5 ajal istusime jälle autosse ja sõitime pea 19 tundi, ning õhtuks olime jälle Bogotas tagasi.
Loodan, et teil Eestis olid meeldejäävad jõulud kui ka uus aasta. Mina võin küll kahe käega öelda, et mul olid ja paremaid jõule ja uutaastat ei oleks osanud oodata.
Ei tea kas enne kooli tuleb veel postitusi, kuid kes teab.
Chaou
No comments:
Post a Comment