Lubasin, et siis kirjutan oma esimestest koolipäevast uues koolis. Eks ma proovin midagi kirjutada, kuid see oli alles esimene päev ning ainult esmamulje.
Õnneks ei pidanud kohe esimesel päeval minema kella 7-ks kooli vaid läksin alles 9-ks. See nädal käivad koolis ainult kooli tulnud uued õpilased, kuna räägitakse reeglitest ja näidatakse kooli, ning tutvutakse õpetajatega ning õpilastega. Esmaspäevast käivad kõik koolis.
Käin kõige viimases kooliastmes ehk 11 klassis.
Klassi sisenedes vaatas mulle vastu sada silmapaari, ning see oli vist esimene kord, kui sain aru, et olen ikka väga heledate juustega siin maal, sest terve klassiruum oli täis tumeda juukselisi.
Ma istudes tuli minu juurde üks õpetaja, ning küsis mu perekonna nimme ja kui ütlesin, siis küsimuseks tuli, "kas sa oled Sloveniast?".Tükk aega seletasin, et ma Eestist ja kus see asub jne. Pärast poole mängisime mingit küsimuste mängu, ning sai inimestega lähemalt tuttavakas.
Enne lõunapausi küsis üks tüdruk, et kas ta võib minuga lõunapausi koos veeta. Ega ma vastu ei olnud, sest ega ma ju üksi ei taha istuda kuskil nurgas. Tuli ka teisi juurde ja küsisid sada tuhat küsimust jällegi (nagu alati uue inimesega). Pärast pausi läksime oma klassi tagasi, kus me täna olime, ning rääksime veel ja pärast tegime koolile tiiru peale. Räägite veel, et mis kell me homme kokkusaame ja mis me homme tegema hakkme. Kella 12 paiku sai kool läbi, ning mina kõndisin jala koju, sest mul kodu koolist ainult 3 minuti kaugusel.
Kodus olin ainult 1,5 h ning, siis suundusin kahe bussiga trenni. Nüüd olen aru saanud, et vahet ei ole, mis kell ma kodust välja lähen, ikka jään hiljaks. Trenn oli nagu trenn ikka, ikka veel füüsiline ainult.
Mind lihtsalt häirib see treeneri juures, et ta muudab nii kella kui ka päeva millal ma ujuma saan minna teise gruppiga. Aga eks ma elan üle.
Tahan siia lõppu veel kirjutada, mis mulle täna ikka tõelise šoki valmistas.
Okei alustan sellest, et mulle tuli hostisa trenni järgi, et ma harjutaks teise bussiga sõitmist, millega koju saan.
Võtsime siis ujula juurest bussi, ning sõitsime sellega mingi aeg.
Bussis nagu ikka kõik on telefonidest, ning suurem osa kuulab muusikat ja on omas maailmas. Olime jõudnud bussiga sellisesse kohta, kus aknast välja vaadates tundus juba see kant väga kahtlane.
Siin on selline süsteem, et peale saab ainult eest ja maha saab ainult tagant. Tuli bussipeatus ning maha tahtis inimene, ning peale tahtis tulla inimene. Sel hetkel kui bussijuht tagant ukse lahti tegi tulid tagant inimesed peale, ning HAKKASID KOOS NOAGA INIMESTEL TELEFONE ÄRA VÕTMA.
Mul vedas ikka räigelt, kuna mul oli telefon käes, ning mees noaga vehkis mu seljataga oleval naisel, et anna telefon siia. Hea, et suutsin nii kiiresti reageerida sellisele asjale, panin kohe telefoni kintsude alla, ning see mees möödus minust. Kuid üks pink edasi minust ühel mehel ei vedanud nii hästi. Mees kuulas muusikat ja ei panud tähele seda situatsiooni, ning nii tal telefon läks.
Pärast seda ikka süda sees puperdas, mõtlesin, et kui selle bussiga koju lähen, ei võta telefoni selles bussis üldse välja.
Eks see oli omamoodi kogemus ja nähtus, aga lihtsalt see oli NII JUBE.
Lisan siia veel natuke pilte, mis eelmisesse postitusse lisamata jäid :)
Kuid nüüd on mul aeg magama minna, sest homme on mul kool 7-st.
Chao
K.
Käin kõige viimases kooliastmes ehk 11 klassis.
Klassi sisenedes vaatas mulle vastu sada silmapaari, ning see oli vist esimene kord, kui sain aru, et olen ikka väga heledate juustega siin maal, sest terve klassiruum oli täis tumeda juukselisi.
Ma istudes tuli minu juurde üks õpetaja, ning küsis mu perekonna nimme ja kui ütlesin, siis küsimuseks tuli, "kas sa oled Sloveniast?".Tükk aega seletasin, et ma Eestist ja kus see asub jne. Pärast poole mängisime mingit küsimuste mängu, ning sai inimestega lähemalt tuttavakas.
Enne lõunapausi küsis üks tüdruk, et kas ta võib minuga lõunapausi koos veeta. Ega ma vastu ei olnud, sest ega ma ju üksi ei taha istuda kuskil nurgas. Tuli ka teisi juurde ja küsisid sada tuhat küsimust jällegi (nagu alati uue inimesega). Pärast pausi läksime oma klassi tagasi, kus me täna olime, ning rääksime veel ja pärast tegime koolile tiiru peale. Räägite veel, et mis kell me homme kokkusaame ja mis me homme tegema hakkme. Kella 12 paiku sai kool läbi, ning mina kõndisin jala koju, sest mul kodu koolist ainult 3 minuti kaugusel.
Kodus olin ainult 1,5 h ning, siis suundusin kahe bussiga trenni. Nüüd olen aru saanud, et vahet ei ole, mis kell ma kodust välja lähen, ikka jään hiljaks. Trenn oli nagu trenn ikka, ikka veel füüsiline ainult.
Mind lihtsalt häirib see treeneri juures, et ta muudab nii kella kui ka päeva millal ma ujuma saan minna teise gruppiga. Aga eks ma elan üle.
hommikul kiire klõps enne kooli.
See on üks koolivorm millaga võib koolis käija, teine on spordi oma.
jah, tuju oli suht laes.1
Tahan siia lõppu veel kirjutada, mis mulle täna ikka tõelise šoki valmistas.
Okei alustan sellest, et mulle tuli hostisa trenni järgi, et ma harjutaks teise bussiga sõitmist, millega koju saan.
Võtsime siis ujula juurest bussi, ning sõitsime sellega mingi aeg.
Bussis nagu ikka kõik on telefonidest, ning suurem osa kuulab muusikat ja on omas maailmas. Olime jõudnud bussiga sellisesse kohta, kus aknast välja vaadates tundus juba see kant väga kahtlane.
Siin on selline süsteem, et peale saab ainult eest ja maha saab ainult tagant. Tuli bussipeatus ning maha tahtis inimene, ning peale tahtis tulla inimene. Sel hetkel kui bussijuht tagant ukse lahti tegi tulid tagant inimesed peale, ning HAKKASID KOOS NOAGA INIMESTEL TELEFONE ÄRA VÕTMA.
Mul vedas ikka räigelt, kuna mul oli telefon käes, ning mees noaga vehkis mu seljataga oleval naisel, et anna telefon siia. Hea, et suutsin nii kiiresti reageerida sellisele asjale, panin kohe telefoni kintsude alla, ning see mees möödus minust. Kuid üks pink edasi minust ühel mehel ei vedanud nii hästi. Mees kuulas muusikat ja ei panud tähele seda situatsiooni, ning nii tal telefon läks.
Pärast seda ikka süda sees puperdas, mõtlesin, et kui selle bussiga koju lähen, ei võta telefoni selles bussis üldse välja.
Eks see oli omamoodi kogemus ja nähtus, aga lihtsalt see oli NII JUBE.
Lisan siia veel natuke pilte, mis eelmisesse postitusse lisamata jäid :)
hostemal oli sünnipäev ja hostisa tegi talle kingituse, kus mehed tulid ja laulsid serenaadi
eelmine nädalavahetus käsime trenniga monseratel. Kõndisime peaaegu 3000 m merepinnast.
See pilt on kuskil kella 5-st hommikul tehtud, kui oleme poole mäepeal.
tuled läksid veel päris pikalt edasi ja siis ma mõistsin kui suur on Bogota.
ning pea 40 minutit hiljem
sry, olen väsinud ja ei viitsi pilti ümber keerata :)
mina koos oma lemmik söögiga
see oli üks osa minu jõulukingitusest hostperele :)
Kuid nüüd on mul aeg magama minna, sest homme on mul kool 7-st.
Chao
K.
No comments:
Post a Comment