Kõigepealt sooviks tagantjärele, oma kallile isale head isadepäeva!!!
Nüüd on hakkanud mul jälle tuju tulema seda blogi kirjutada. Ma isegi ei tea miks aga lihtsalt on tuju, eriti täna. Kuid ma vaikselt hoiatana, et kui mul tuju on, siis ma võin siia elupikka romaani kirjutada, koos rohkete kirjavigadega.
Mis siis vahepeal toimunud on:
1. Hetkel olen siis YFU vabatahtliku juures nädala aega, kuna Silvia ja ta mees läksid, kui ma nüüd ei eksi Gartagenasse (ei ole päris kindel).
2. Hetkel olen käinud korralikult trennis ja pole veel sellist tuju või mõttet, et nüüd ma enam ei taha käia või midagi sellist. Ning kuna ma hetkel koolis ei käi, siis ma ootan igapäev, mil saaksin minna trenni, ning teha vahepeal midagi kasuliku.
Ning esimest korda oli mul laupäeval trenn, kuigi me vette ei läinud vaid oli ainult füüsiline 2 tundi. Võite ette kujutada, kuidas hommiku kell pool 9 oli väljas üle 20 kraadi kindalsti, + sellele ilusale ilmale suutsin ma näost ära põleda nagu tomat ja lühikesed püksid jalgapäevitada. Kuid ma ei virise kõik oli tipp topp.
Koju tagasin jõudsin kella 11 ajal, siis Malu (vabatahtlik) ikka veel magas, kuna eelmisel õhtul jõudis ta päris hilja koju ja ei läinud mitte enda tuppa vaid tuli minu tuppa ja hakkas mult tekki pealt kiskuma. Ma olin suht ehmunud kui ma ülesse tõusina ja küsisin, et mis sa siin teed, tema aga vastas, i'm so drunk. Ning peale seda läks oma tuppa magama. Ning isegi sööma tulemisega oli tal raskusi, ühesõnaga magas ta terve päeva.
3. Pühapäeval käisin ma siis esimest korda jooksu võistlusel, ning ka esimest korda ülepikaaja jooksin nii pikalt (10km). Enne polnud mul mingit motivatsiooni, et panna trenniriided selga ja jooksma minna.
Kust siis see motivatsioon tuli, et nüüd peaks hakkama jooksma minema. 1) Ükspäev hakkasin ma mõtlema, et kui ma nii endale kõike sisse ajan, siis koju tagasi ma veeren küll. Ning... 2) Kui ma siin ei jookse, siis suvel on päris raske ennast triatloni lainele tagasi ajada, kui oled ainult ujunud, ning pole jooksnud ega rattast sõitnud. Rattast ma sõita siin ei saa, kui ainult jõusaalis spinningut tehes (kuid sinna jõusaali ennast ajada, peab mul olema ikka suur tahtmine, kuid mõnipäev on seda isegi ette tulnud, et tahaks nüüd minna jõusaali).
Kuid jooks oli supper ja rahvast oli mega palju (15 000 inimest), ega alguses oli suurem osa kõndimist ning jooksma sain ma alles, siis kui oli kuskil 5 km läbi. See jooks sarnaneb väga palju SEB sügismaratonile.
Mis oli selle jooksu juures kõige naljakam ja mis mulle silma jäi. Palju inimesed jäid kas iga km tagant või siis 2 km tagant seisama ja tegid pilti kas siis, kui palju neil läbitud on või siis endast, et ma olen nii kaugele jõudnud.
4. Järgmine päev jõudis siis kätte tagajärjed nii trennist kui sellest jooksmisest. Kuigi mu jalad nii palju ei valuta kui mu kõhulihased. Kui sa pole ikka ei tea mittu kuud teinud korralikult kõhulihaseid (loe: mitte ühtegi) ja järsku teed neid kohe VÄGA palju, siis jah tagajärg on käes.
Isegi magamisega on raskusi ainult kas sellili või siis ühe küljepeal, ning püstiseismisest me ei räägigi. Kuid mulle meeldib lihasevalu.
Lähiajal on tulemas mingi balli moodi asi, ning nüüd olen hakkanud ka endale mingisugust kleiti siis leidama. Ning loodan, et selle ka ma varsti leian.
Ma ei tea kuidas Eestis selle jõuluteemaga on, aga nüüd on juba pooltes kohtades jõukaunistused üleval ja igasugused jõuluteemalised asjad müügil.
Ning igapäev aina rohkem mõtlen, et kui kiiresti siin aeg läheb, et varsti on jõulud ja uus aasta. Kuid ma tahaks, seda tunda, kui väljas on ligi 20 kraadi sooja ja on jõulud (ilma lumeta).
Kuid eks see ongi vahetusaasta mõtte.
koos oma lemmikutega !
Nüüd on hakkanud mul jälle tuju tulema seda blogi kirjutada. Ma isegi ei tea miks aga lihtsalt on tuju, eriti täna. Kuid ma vaikselt hoiatana, et kui mul tuju on, siis ma võin siia elupikka romaani kirjutada, koos rohkete kirjavigadega.
Mis siis vahepeal toimunud on:
1. Hetkel olen siis YFU vabatahtliku juures nädala aega, kuna Silvia ja ta mees läksid, kui ma nüüd ei eksi Gartagenasse (ei ole päris kindel).
2. Hetkel olen käinud korralikult trennis ja pole veel sellist tuju või mõttet, et nüüd ma enam ei taha käia või midagi sellist. Ning kuna ma hetkel koolis ei käi, siis ma ootan igapäev, mil saaksin minna trenni, ning teha vahepeal midagi kasuliku.
Ning esimest korda oli mul laupäeval trenn, kuigi me vette ei läinud vaid oli ainult füüsiline 2 tundi. Võite ette kujutada, kuidas hommiku kell pool 9 oli väljas üle 20 kraadi kindalsti, + sellele ilusale ilmale suutsin ma näost ära põleda nagu tomat ja lühikesed püksid jalgapäevitada. Kuid ma ei virise kõik oli tipp topp.
Koju tagasin jõudsin kella 11 ajal, siis Malu (vabatahtlik) ikka veel magas, kuna eelmisel õhtul jõudis ta päris hilja koju ja ei läinud mitte enda tuppa vaid tuli minu tuppa ja hakkas mult tekki pealt kiskuma. Ma olin suht ehmunud kui ma ülesse tõusina ja küsisin, et mis sa siin teed, tema aga vastas, i'm so drunk. Ning peale seda läks oma tuppa magama. Ning isegi sööma tulemisega oli tal raskusi, ühesõnaga magas ta terve päeva.
3. Pühapäeval käisin ma siis esimest korda jooksu võistlusel, ning ka esimest korda ülepikaaja jooksin nii pikalt (10km). Enne polnud mul mingit motivatsiooni, et panna trenniriided selga ja jooksma minna.
Kust siis see motivatsioon tuli, et nüüd peaks hakkama jooksma minema. 1) Ükspäev hakkasin ma mõtlema, et kui ma nii endale kõike sisse ajan, siis koju tagasi ma veeren küll. Ning... 2) Kui ma siin ei jookse, siis suvel on päris raske ennast triatloni lainele tagasi ajada, kui oled ainult ujunud, ning pole jooksnud ega rattast sõitnud. Rattast ma sõita siin ei saa, kui ainult jõusaalis spinningut tehes (kuid sinna jõusaali ennast ajada, peab mul olema ikka suur tahtmine, kuid mõnipäev on seda isegi ette tulnud, et tahaks nüüd minna jõusaali).
Kuid jooks oli supper ja rahvast oli mega palju (15 000 inimest), ega alguses oli suurem osa kõndimist ning jooksma sain ma alles, siis kui oli kuskil 5 km läbi. See jooks sarnaneb väga palju SEB sügismaratonile.
Mis oli selle jooksu juures kõige naljakam ja mis mulle silma jäi. Palju inimesed jäid kas iga km tagant või siis 2 km tagant seisama ja tegid pilti kas siis, kui palju neil läbitud on või siis endast, et ma olen nii kaugele jõudnud.
4. Järgmine päev jõudis siis kätte tagajärjed nii trennist kui sellest jooksmisest. Kuigi mu jalad nii palju ei valuta kui mu kõhulihased. Kui sa pole ikka ei tea mittu kuud teinud korralikult kõhulihaseid (loe: mitte ühtegi) ja järsku teed neid kohe VÄGA palju, siis jah tagajärg on käes.
Isegi magamisega on raskusi ainult kas sellili või siis ühe küljepeal, ning püstiseismisest me ei räägigi. Kuid mulle meeldib lihasevalu.
Lähiajal on tulemas mingi balli moodi asi, ning nüüd olen hakkanud ka endale mingisugust kleiti siis leidama. Ning loodan, et selle ka ma varsti leian.
Ma ei tea kuidas Eestis selle jõuluteemaga on, aga nüüd on juba pooltes kohtades jõukaunistused üleval ja igasugused jõuluteemalised asjad müügil.
Ning igapäev aina rohkem mõtlen, et kui kiiresti siin aeg läheb, et varsti on jõulud ja uus aasta. Kuid ma tahaks, seda tunda, kui väljas on ligi 20 kraadi sooja ja on jõulud (ilma lumeta).
Kuid eks see ongi vahetusaasta mõtte.
mina enne jooksu....
ning pärast..
ma pole kunagi jooksudelt soojendusest osa võtnud, aga seekord tegin seda
punameri
ega mina ei vaata enda kaamerasse
No comments:
Post a Comment