Teen ühe kiire postituse, enne kui lähen Santa Martasse. Nüüd on kohver lõpuks koos ning kell on 2.21 ja pole veel magama läinud. Ning see nädalane rutiin, et pühapäev on blogimise päev jääb nüüd umbes 2 nädalaks katki. kuid kui tulen tagasi on oodata suurt suurt postitust koos paljude piltidega.
Ma arvan, et selles postituses on palju kirjavigu, kuna tõesti pole aega seda üle lugeda. Kuna arvan, et paar tundi magusat und on parem.
Nüüd asume selle nädala juurde ning tippuks on 13 ja reede.
Ma pole kunagi uskunud 13 kuupäeva ning reedesesse päeva. Juba esiteks miks ma pole seda päeva kunagi uskunud, et midagi võiks juhtuda, sest endaarust pole mul selle päeval ka midagi juhtunud.
Okei nüüd siis asja(d) juurde.
Kirjutan enne head uudised ning siis lõppu, ei teagi kuidas seda öelda, kuna see oli mõnevõrra naljakas ning samas mitte.
1. Eile nüüdseks juba üleeile mõtlesin, et kui ma enne Santa Marta reisi oma pakki kätte ei saa on küll asi halb. Ning siis tuleb neljapäeva õhtul hostema koju ning ütleb, et postist on kiri.
Ning täna ehk siis reedel hommikul käisin kuskil teises linna otsas oma kahel pakil järgi. Miks ma sellel siis järgi käisin, kuna ema oli tõstnud ühepaki väärtust natuke, ning sellepärast pidin maksma.
Koju jõudes hakkasin kohe pakke avama, ning ei suutnud lihtsalt oma pisaraid tagasi hoida, sest see kõik oli nii armas ja samas kurb, kuna siis tulid kõik head asjad meelde. Ning kui jõudsin kahe jõulukingituseni tuli isegi natuke jõulutunne, kuid see oli imepisike.
2. Nagu te juba olete aru saanud, siis mina suundun kuuma päikese alla, ehk 30 kraadi soojusega veedan mina selle aasta jõulud. Saab ka siis lõpuks pruuniks.
3. Lihtsalt parimad asjad olid seal pakkis. Ma isegi ei söönud enne õhtut ühtegi kommi kuna arvan, et kui saan ühe kommi suhu ei suuda ennast lihtsalt pidurdada.
4. Juhtus reede õhtul nii, et ma tuttvusin ühe vanainimesega, kuid kuidas loete edasi.....
ehehheheh nüüd tulevad need 13. reede sündmused
Neid asju ma vist ei kirjutagi punktidena vaid ühe juttu või sellise sündmusena.
Hommikut te juba teate. Ning kui olin oma kaks pakki lahti teinud ning neid kõiki asju vaadanud. Oeh seda tunnet vist ei anna kirjeldada. Lõunat sõin, siis koos Eesti peenleivaga ning peale määrisin (mitte just kõige paremat) võid. Peale mõnusat lõunat suundusin Tintan plazasse, kuna oli vaja hostvanematele mingit kingitust jõuludeks. Mul oli see juba ammu välja mõeldud, ning lihtsalt oli vaja see teoks teha ning lootsin, et seal mall'is on foto pritimis kohta. Juba see oli märk sellest, et ega edasi paremaks ei lähe. Lähen siis ühtepoodi, et arvates seal poes võib sellist asja leida. Seletades müüale, mida ma soovin, ei saanud ta aru. Järgmine hetk oli minu ümber 6 sealset poe müüjat, ning kõik küsisid mida ma soovin. Lõpuks keegi ikka aru ei saanud, ning tänasin viisakalt abieest.
Natukese ajapärast sai mul sellest otsimisest kõrini ning helistasin Malule, et küsida kas siin lähedal on. Loomulikult lähedal oli, kuid teises mall'is. Eks ma siis võtsin ei tea mis bussi ning lootsin, et see viib mind kõigesse kohta. Okei, viiski, see vähemalt hea pluss selle asja juures ning lisaks sain oma vajalikud asjad ka kätte. Koju tagasi jalutasin ning jõudsin ka koju ilusti. Sõitsin nagu ikka liftiga viiendale korrusel, ning hakkasin ust avama. Proovides juba ust avada ei tea mitmes kord, ei õnnestunud mul see ikka veel. Mõtlesin, et kaua ma seda uust veel proovin avada, siis juhtub kindalt midagi. Huvitav kas ma jõudsin, siis sel hetkel ära sõnuda selle............ proovides veel üks kord juhtus see, et üks osa võtmest jäi võtme auku ning teine osa murdus ära ning kukkus otsast ära. Esimest korda elus oli see mõtte, et oi oi täna on juu 13 ja reede, et kas see on võimalik.
Helistan ja helistan nii Silviale kui ka Juan Carlosel, kumbki ei võta vastu ning akut oli mul vaeval 2 protsenti (need kes teavad, et 2% iphone akuga on suhteliselt võimatu helistada) nii ka see juhtus, hostisa võttsi vastu ning mul sai aku tühjaks. Jee järgmine asi, mis juhtuda sai.
Läksin siis alla, ning rääkisin oma loo ära, sellele inimesele kes all valvab seda kortermaja. Ning temagi ei saanud ust lahti. See selleks, mis ta seal vahepeal tegi, ei saanud ta ikka ust lahti.
Olime juba proovinud seda ust lahti saada ligikaudu 10 minutit, tuli meie treppikotta üks vanem naisterahavas ning ütles, et mina olen see ja see, ning Silvia helistas, et neil läheb veel kaua kuna buss on kuskil ummikus. Ning küsis, et kas ma tahan tema korterisse minna, joome teed ja räägime juttu niikaua kui mu hostvanemad tulevad.
Läksin siis selle vanema naisterahvaga kaasa tema kontorisse, seal jõime teed sõime sooje kukleid ning rääkisime Eestist ja vaatasime atlasest kus Eesti asub jne jne. Mingiaja pärast jõudsid ka hostvanemad korterini ning tulid küsima selle naisterahva käest mingeid tange. Said ka mingid ning läksid ust avama (mina kaasa ei läinud).Umbes 8 minuti pärast oli hostisa tagasi ja ütles, et saime ukse lahti.
Seega saime koju ning pärast viisin sellele naisterahvale Eesti šokolaadi ning ta oli nii õnnelik, ning mina olen tänulik, et ta oli nõus mind natuke lõbustama ning minuga rääkima + veel enda korterisse võtma.
See läks küll nüüd natuke pikaks....
Nädala sees vist midagi sellist ei juhtunud, et ma nüüd siia peaks sellest kirjutama.
Neljapäeval käisin kohvikus torti söömas ning juttu rääkimas. Oli mõnus õhtupooli, ning Bogotas vihma ka ei sadanud.
ning siis mõtled, kust need kilod tulevad
ükspäev käsin oma uut koolivormi proovimas
sinna minema pidin üksi ja aadressi järgi
ehk kõige õnnelikum laps maailmas
eks pärast sain teada, miks see sinna pandi
lõpuks siis kui panin kõik ühte kasti
selle mõnusa hommikumantli juurde käivad veel mõnusad emme kootud tudusokid
sry pole viitsimist pilte ümber keerata
Oeki nüüd lõpetan, sest võiks ju tegelt magada oma paar tunnikest kui sedagi.
Kirjutan siis kui olen tagasi oma reisilt.
Nüüd siis Chaoo.
No comments:
Post a Comment