Minu mõtted praegu

Täna ma lihtsalt olen voodis ja mõtlen sellele, milline oli minu vahetusaasta esimene päeva? Milline oli minu esimene päev esimeses peres? Milline oli mu esimene päev nii teises kui ka kolmandas peres? Milline oli mu esimene päev esimeses koolis? Milline päev oli mu esimene päev teises koolis? Neid küsimusi on nii palju + see kõik tundub, et oli alles. Ma mäletan neid hetki nii täpselt, et ise ka ei usu. Nüüd kus mul on saanud siis täis 10 kuud ja aega nautida seda veel 1 ja pool kuud, tundub lihtsalt võimatu. Kuidas näeb mu viimane päev siin Colombias välja? Milliste emotsioonidega ma lahkun siit? Kas need emotsioonid on samad kui ma lahkusin Eestist? Kas ma suudan seda kõike siin lahti lasta nii kergelt, kui ma seda tegin Eesti puhul? Kui ma Eestise tagasi jõuan, kas see elu jätkub täpselt sealt kus pooleli jäi? Ja kas see elu seal on samasugune nagu enne? Millal ma Colombiasse tagasi tulen? Ma võikski jääda neid küsimusi kirjutama, sest neid on nii palju lihtsalt. 

Lugedes ka teiste vahetusõpilaste blogsid, kellel on saanud läbi viimased koolipäevad, kellel saab saab kohe läbi koolis pool õppeaastat jne jne. Jõudis ka mulle lõpuks kohale see, et enam polegi palju jäänud. Teate kui raske on seda kõike kirjutada mida ma praegu tunnen või mõtlen. 

Jah kõigil vahetusõpilastel (võib-olla tõesti mõnel ei ole) on vahetusaastal mõni kurb hetk, kus kõik tundub kui kokku jooksnud, kus ta enam ei tea, kuidas ennast jälle jalule seda, sest ta peab ju näitama ennast kui tugeva inimesena. 

Kuid mind paneb kõige rohkem see imestama, et kuidas 10 kuuga saavad võõrad inimesed nii kalliks saada. Isegi need kellega sa algselt ei rääkinud üldse, sest ei osanud hispaania keelt , ning suhtlemine oli raskendatud. Ning kui ta on ka nüüd vahetusaastal ja õpib uut keelt, on ta täpselt samas olukorras, kus olin mina aasta alguses. Ning neid jututeemasid jätkub ja jätkub.

See kui sa tunned, kui lähedane oled sa oma hostperega. See, et sul on kuskil teises maailma otsas teine pere kellel saa saad külla minna, ning nad kuulavad sama moodi sind nagu sinu oma pere kui sul on mingeid probleeme. Kõige rohkem jään ma igatsema neid ettevõtmise hostperega. See kui me kutsume kellegi külla ning lihtsalt võime mängida kaarte 4-9 õhtul, ning lihtsalt kõik naeravad ning see lihtsalt ühendab inimesi, nii imelik kui see ka poleks. Või siis kui televiisorist ei tule midagi, siis teeme "väikse" filmiõhtu. Selle "väikse" all mõtlen ma seda, et võime vaadata ligi 5 filmi üheõhtu jooksul. Minust sel aastal on saanud täielik filmi fanaatik. 

Ning kõige õnnelikumaks teeb mind see, et kui ma kuulan hispaania keelseid laule saan ma kõigist sõnadest aru. Millest see laul räägib ja saan kaasa laulda (kuigi ma laulda ei oska). Või kõigidest asjadest, mis on hispaania keeles.

NING MA OLEN TÄNULIK ÜLDSE SELLELE, ET MU VANEMAD ANDSID MULLE SELLISE VÕIMALUSE! TEGELIKULT KÕIKI MU SUGULASI KA. 

möödunud kuu peale Amazoonast

Tere taas!!!
Nüüd kus mul on Amazoonase reisist üle kuu aja möödas, oleks ka aeg teha sellest kuust ajast postitus.

Lihtsalt nüüd võtan oma telefoni galerii lahti  ja kirjutan sellest, mis pildid mul on ja mis meelde tuleb, sest mida aega vähemaks siin jääb seda vähem ma jõuan üldse arvutisse ja veel vähem siia blogisse.

25.aprillil meil kooli ei olnud, vaid vanemad läksid teatud kella aeg kooli, et siis esimese perioodi hinnete leht ära tuua. Ning ka täpselt samal päeval oli ka One Direction'i kontsert, ning minu nunnu siine nõbu tuli Barranquitast siia. Nägin teda küll ainult hetke ja siis nad juba läksid sinna järjekorda seisma.

26.aprilli käisin Alejandra sünnipäeval (ta õige sünnipäeva on 27.aprillil), mis oli meie poolt tehtud kui üllatus pidu. Nii meie kui ka Alejandra jäime sellega väga rahule. Sõime ja rääkisime juttu ning mängisime wii's just dance'i ja palju pilte. Mingi aeg oli juba päris hilja, ning siis tuligi juba kodu poole minema hakkata. Ning tal on veel üli armas Samoodi koer (vist kirjutatakse nii).

 jah, me ei saa korralikult olla 

 vist ei ole sama pikkused

selle õhtu parim pilt 

27.aprillil käisin koos hostvanematega Usakenis (üks linnaosa Bogotás) jalutamas. Kuna seal alati pühapäeviti ja siis kui on pühad, on selline suur laat kus igaüks müüb oma asju. See oli lihtsalt pere üks hea päev.

Archie's avati jäätise kohvik 

29.-30.aprillil käisime kooliga, kaks 11 klassi eksurisoonil (või no mis iganes selle nimetus on). Kuna seda ei saa nimetada ka ekskursiooniks, kuna läksime 3 tunni kaugusele Bogotast, ning lihtsalt olime seal kaks päeva. Need kaks päeva olid toredad ja kõike, kuid need ülessanded mida nad tegid või millest nad rääkisid oli mulle päris mõttetud.
Millest nad siis rääkisid? Rääkisid siis, kuidas keegi mäletab, kuidas ta esimesse klassi asutus, ja millised olid ta esimesed sõbrad ning milline nägi kool välja varem, kes on uued  õppetajad ja kes on sealt lahkunud. Kuna siin on 11 klass viimane klass koolis.
Kuid selle-eest sai seal mega palju süüa, niiet me kõik ei tahtnud paar päeva süüa. Kuid mina kui vahetusõpilane, jõudsin koju ja hostema juba vaartitas süüa seega ma ei saanud keelduda.
Kuid üldselt mulle väga meeldis see "ekskursioon".
See kool on oma süsteemi poole üks imelikumaid koole, mida ma olen kuulnu ja ka näinud. Selles koolis üksiklass ei lähe kunagi ekskursioonile. Kuid ma mingis posituses kirjutan lähemalt, millised on selle kooli reeglid ja mis on süsteem. Kuna nüüdeks olen sellest aru saanud ja ka rohkem aega selles koolis käinud.

 ilus Colombia 

 kaks 11 klassi

Kuna meil oli pikemat aega kodus põranda vahetus, siis oli selline kolimis tunne. Ning selle põrandate vahetusega on tulnud mu hostvanematel soov vahetada ka mööblit. Seega kuni 11 maini oli meil tihe mööblipoodide ja taaskasutspoodide (pole õrna aimugi kuidas seda nimetada, kus on mööbel uuesti müüki panud, mida varem on tarvitatud) külastamine. + veel kaardinate vahetus on ka käsil, ning kui ma vahest koolist koju tulen ootavad mind ees mingi kaardinate vahetajad või siis prooviad.

 siis kui meil üks päev televiisorit ei olnud. Vol 1

Vol 2

11.mail oli siis emadepäev, ning oma hostemale tegin sellise Eesti maise koogi, kamajahust. Kuna see oli mul veel täiesti kinnine ja polnud sellest midagi teinud. Ning selle päeval tulid kõik hostisa poolsed sugulased meile, et emadepäeva suure sööminuga tähistada. Võite ise arvata, kui suur sööming see oli, kui meil oli kolm suurt pannitäit lasnajet. Kuid õnneks kõik kiitsid mu kooki, ning pidin kõik ära seletama kuidas ma tegin seda ja mis ma sinna sisse panin jne jne. Lõpuks oli päev õhtusse jõudnud, ning olimegi jälle meie kolmekesi, ning vaatasime filmi.

14.mail mul ning mu paaril klassiõel oli koolipäev lühendatud, kuna läksime centrosse Calle 13 kuulama ja loomulikult oli ka teisi artiste. Kuna see kontsert oli tasuta, siis võite ette kujutada kui palju rahvast sinna kokku oli tulnud. Kuid oli tõesti lahe päev. Koju jõudsin poole 11 ajal, ning järgmine päev tuli jällegi sammud kooli poole seada, kuid kõik kes me sellel kontserdil käsime olime järgmine päev koolis nagu laibad ja ootasime millal koju magama saab. Kuid asi oli seda väärt.

kahjuks ma ei leidnud sellist fotot kus oleks näha palju rahvast oli. Tähendab ei ole aega, et otsida 

Selle päeval oli ka Laura sünnipäev, kuid teda ise selle päeval koolis ei olnud. Ning aitähh issi, et sa neid suveniire nii palju saatsid, mul neid nüüd hea sünnipäevaks mida kinkita. Kuid sa saatsid neid ikka väga palju!!

 16.mail oleks pidanud olema üks pidu mida, üks koolikaaslane korraldas. Kuid lõpuks kui me kõik olime põhimõtteliselt valmis minema sinna peole, siis tuleb selline uudis, et pidu jääb ära. Kuna ma olin juba riides ja kõik, et kuhugile minna, siis ma ei mõelnudki, et jään koju passima. Kuigi jah meil olid külalised. Kuid mu hostema ütles, et kirjuta kellegile, et kas keegi teeb midagi. Nii ma siis õhtu lõpetasin kinos koos minu siinse nõbuga, ning vaatamas käsin godzilla.

18.mail tahtsime minna cicloviale koos Steffania ja tema poisiga. Kuid mis sellest sai?? Me suutsime jalutada minu kodust Titani (kaubandus keskus), mis asub minu kodust vaevalt 20 minuti kaugusel. Mis me seal siis tegime, loomulikult võtsime ennast Greps&Waffle's järjekorda, et minna ja süüa jäätist. Ja peale seda kutsus Steffania mind enda juurde lõunatsööma. Lõunasöödud mõtlesime mida teha, kuna mul ei olnud kindalt kella aega milla ma kodus pidin olema. Seadsime ennast mugavalt sisse, et hakkata filmi vaatama. Ei läinud 5 minutit mööda kui Seffani poiss juba magas, ning mis seal ikka meie vaatasime filmi lõpuni. Kodus olin peale 9.

See nädal on koolis esitluste aeg, kus igasklassis pead sa oma iseseisva töö esitama. Ning homme saab see aeg läbi kui saab esitada, ning mul on veel puudu päris paljud ained. Olen ära esitanud ainult matemaatika ja keemia. Eks siis homme saab tore olema.

Ning ega selle kooli lõpuni ka siin palju aega enam ei ole. Üks nädal enne "suvevaheaega" lähen mina perega Gartagenasse. Oma arvatavasti oma viimast siinset reisi natutima. Ning peale reisi ongi mul siin suvevaheaeg alanud ja siis naudin oma viimaseid nädalaid siin.
Ega palju lõpuni ka ei ole jäänud KÕIGEST 55 PÄEVA!!! Varsti võib mind uitamas näha Eestimaa pinnal.



Chaoooo!!!!

Amazoonase 4 ja 5.päev (17,18.aprill)

Oleks viimane aeg lõpetada need Amazoonase postitused ära. Ma olin seda viimast postitust päris kaua edasi lükanud. Mõned päevad tegin ma selle valge paberi lahti ja kirjutasin ühe lause ja siis see blogimine tuli jälle meelde, aga siis oli mul juba aeg magama minna.

4 päev ehk 17.aprill
Hommikul pakkisime oma viimased kodinad kokku ja läksime hommikust sööma. Pärast head hommikusööki juhtas meid üks mees järgmisesse hotelli või siis ööbimis kohta, kus me veetsime oma viimase öö. Koha nimi oli Tanimboca. Sinna jõudes vaatas vastu meile rõõmsameelseid töötajaid, kes meiega kohe juttu tegid, ning ka meie võrkkiiged magamiseks koos sääsevõrkudega. Seekord me ei pidanud midagi kaasa võtma, ma mõtlen hetkel selliseid väiksemaid kotte ja igast muud träni. Ainult kes tahtsid need võtsid kaamera või millega oli võimalik pilti teha.
Kaamerad kaasavõetud hakkas meie täispikk päev Tanimboca's.
Esimene külastuspaik selles metsas oli väike loomade näitus, need kes elavad Amazoonase metsas kui ka väljaspool. Ussid ja nende sugulased ära vaadatud suundusime edasi. Seda ilusat loodust nähes ei tundunud ükski km liiga pikk. Lõpuks jõudsime sellisesse kohta, mis sarnanes seikluspargile, kuid oli loomulikult natuke väiksem, kuid see oli teistsugune. Ülesse me kõik saime, ning igalühel võttis see omajagu aega. Loomulikult pikemad olid esimesed. Lõpuks kui me olime jõudnud 30m maa pinnast, ootas meid laskumine, üks pikem, ning teine lühem.
Pärast seda toredat seiklust ootas meid järgmine veelgi parem seiklus. Nimelt pidime kanuudega sõitma meie lõunasöögi paika. Jagunesime siis nii, et mina koos Juliga ja Georg koos Rauliga. Raul ja Georg läksid ees ning meie koos Juliga viimastena. Mingi aeg me saime nendega kokku ja siis hakkas ära tegemise hetk, kas tüdrukud saavad enne poisse või mitte, siis kui me ette saime olime järgmine hetk koos selle paadiga vees.
Ning üks hetk ei olnud enam keegi nendes kanuudes vaid vees ja otsisid Rauli ühte jalanõud, mida Juli ja Georg ära peitsid, ning teine oli selles paadis ja järgmine hetk olid mõlemad jalanõud kadunud. Ühte nad teasid kuhu nad peitsid, kuid teine kadus koos kanuu ümber minemisega veealla. Seda ühte jalanõud otsisime vähemalt pool tundi kindalt. Lõpuks leitud suundusime edasi, kuid eks meil see venis ikka väga pikaks kuna suutsime veel nende kanuudega 1000000 korda ümber käia.
Söömiskohta jõudes olid kõik põhimõtteliselt kuivad ja siis saabusid 4 märga kassipoega + olid teised peaaegu oma söömistega ühelpool. Peale söömist otsustasime veel sinna ujuma minna ning pärast pidime ise oma majutuskohta minema.
ÖÖbimiskohta tagasi jõudes mõtlesime minna natuke õhtust Leticia linna vaatama, ning jalutasime ka Brasiilia poolele. Lihtsalt jalutasime mööda ühest sildist ja olimegi Brasiilias.
Kuidas me koju saime ja kuidas magasime ning kus magasime jääb minuteada. Kui kellegil huvi on siis võib teada anda.
5.päev ehk 18.aprill
Hommikul kell 8 suundusid poisid ujuma ühte, mis asus 3 km kaugusel jalutades, kuid me Juliga otsusasime parem veel magada, ning kui kell oli 11 jõudsid nad tagasi, ning meie ärkasime ka ülesse. Pestud söödud tahtsime minna Brasiilia poolele, et osta kaasa natuke odavamat šokolaadi, kuid kui me sinna lõpuks jõudsime oli kõik suletud, kuna oli Suuuuur Reeeede.
Lõupks suudusime tagasi Leticias, sõime kuskil lõunasööki, mis mulle väga ei meeldinud. Ning vaikselt suundusime lennujaama poole oma lendu ootama.
Bogotas tagasi olime kella 8/9 vahel. Vastas oli minu hostisa, kes meid kõiki pärast oma kodudesse viis.

 Corallus caninus

 see oli üks hotelli tubadest või majaest, mis  on natuke kallim, kuna on teistest eraldatud 

 YFu lollid hetked 1

 2

 3

 4

 sinna ülesse suudusimegi

 ajamhhh 

 enne olime kuivad...... 

 nüüd läbimärjad...

 vist lõhnavad hästi, nuusuta :D:D

 uus jalanõudepesu 

 valmis... 

läksime... !

Võin kohe kindalt väita, et see oli mu elu parim reis, täis seiklust, naeru ja kõike muud!!!
Kuid nüüd on mul aeg magama minna, CHAOOOO :)

Amazoonase 3.päev (16.aprill)

Nüüd kus ma olen ennast jälle vahepeal kogunud, et alustada blogi kirjutamisega. Panin isegi endale muusika mängima, et äkki läheb kiiremini. Mõtlesin, et viimased päevad teen igastpäevast eraldi postituse ja täna on mul aega seda teha ka, kuna homme meil kooli ei ole. Miks? Me lähme 2 päevasele retiro'le (laagrisse, väljasõidule vms) 

Nüüd reisi juurde tagasi. 

Peale seda kui me olime seal juba olnud kaks päeva, kuid esimene täispikk päev oli mööda saadetud, ning ka juba öö magatud, alustasime oma teist täispikka päeva ehk käima läks meil 3 päev. 

Hommikut saime alustada natuke hiljem, kuna see päev nägi ette, et lähme suurema grupiga Amazoonase vettese sõitma ja külastama mitmeid külasid ja saari.

 Pidime seal olema kuskil pool 8, seega saime minna tund aega hilisema bussiga. Kuid ikka olime me need kes bussipeale jooksid. Jälle me Leticiasse jõudsime, ning seekord sõime juba midagi korralikumat ja mitte kiirupealt, kuid ikkagi jah pidime kiiresti sööm ühes restoranis. Peale söömist suundusime sadamasse, ning seal ootas meid 20 inimesega grupp, ning ka loomulikult suurem paat, mis ka kohe poole kiiremini sõitis. 

Kuskil poole tunniga olime oma esimeses peatus kohas, milleks oli Puerto Alegria, ning see saar asus Perus. Ning külastasime sellel saarel olevat ühte maja, kus neil oli hästi palju erinevaid loomi, ahvidest krokodillideni välja.  Peale loomadega piltide tegemist suunduusime saarele Isla de los micos (kuulub Colombiale) ehk siis ahvide saarele. 

Sa pidid banaani suhteliselt tugevalt hoidma enda käes, sest kui sa seda nõrgalt hoidad siis ahvid lihtsalt võttavad selle sinu käest ära ja sa pilti teha ei saa. Neid oli tõesti seal väga palju, ning neid oli vahest sinu peal rohkem kui kaks. 

Pärast istusime paati, et sõita Puerto Nariño saarele, kus meid ootas lõunasöök. Lõuna söödud, jalutasime sellel saarel natuke ringi. Kuna kuumus oli suhteliselt tappev siis, oli seal jalutada päris hull. Pärast suundusime vaate torni, kus oli tõsiselt ilus vaade. 

Sellel saarel suutsid Georg, Juli ja Raul mingiks ajaks ära kaduda, kuid õnneks ei läinud kaua aega kui nad ise jõudsid sadamasse. Istusime jälle paati, ning sõitsime jõel natuke ringi. Nad viisid meid sellisesse järve kus on täiesti tuulevaikne, ning olid ainult linnuhääled. Teate kui hea see paar minutit oli, kui me seal vaikuses istusime. Sa saad alles sellest siis aru, kui sa elad igapäev, sellises linnas kus kunagi vaikust ei ole. 

Vaikuses äraoldud hakkasimegi vaikselt tagasi Leticia poole sõitma, kuid meil oli veel jäänud külastada üks saar (ausalt ma ei tea kuidas neid paremini nimetada saaks). Selle saare nimi või koha nimi oli Hor de lado (vms, täpselt ei mäleta). Selles kohas oli siis rohelt papagoisid, igat erinevat värvi. Pildid ja papagoid ära tehtud/vaadatud, istusimegi jälle tagasi paati, ning oligi aeg jälle Leticiasse jõuda. 

Kuna me mõtlesime sellel hommikul, et tagasi tuleme küll bussiga, et see tuleb poole odavam, kahjuks me jõudsime suhteliselt hilja Leticiasse, siis viimane buss suutuis loomulikult ära minna ja meil ei jäänud muud üle kui jälle mototaxisse istuda ja hotelli sõita.

Lisan siia vahele veel, et Amazoonase vettes elab kahte erinevat sorti delfiine, ühed on roosakad hallid ja teised hallid. 

Sinna jõudes sõime oma õhtusöögi ära ja läksime oma majja, nende kahe teise inimesega rääkima, kes olid pärit Medellinist. Mina lõpuni nende juttu ei kuulnud, kuna minu silmad vajusid enne kinni, kui nad lõpetasid. 

Omshanty's oli see meie viimane öö, sest järgmine päev suundusime mingi 500m teise hotelli, kus me veetsime oma viimase "öö". 

Järgmisest päevast teen eraldi postituse kuna, mul on suurem uni, ning kuigi ma homme kooli ei lähe tuleb mul ikka väga vara tõusta. 

 kui ma ei eksi, siis see loom on laiskloom

 nii oli ta, ta seljas koguaeg

 pole õrnaaimugi kes see loom on, kuid ta puhastas koguaeg seda kivi

 seda väikest krokodilli suutsin ma veel kätte võtta.

 kuid madudega on mul suuremad probleemid

 sellle kilpkonna liigi nimi on matamata, otsetõlkes suresure(ei tea kas on õige ka )

 esimeses peatuspunktis see ahv ei püsinud kordagi paigal

 nii nad seda banaani su käest sõid 

 vist polegi vaja midagi öelda

 üks väike peatus oli veel, kus sai asju osta ja siis nad demonstreerisid...... meelest läinud

 jamh.....

 meie selle päevane grupp

 see on roosahallikas delfiin

 ning see on hall delfiin, kes hüppab veest välja rohkem kui roosahallikas

 selle delfiiniga oli mingi lugu, kuid jamhhhh 

vaatame tõtt

Kuid nüüd ma lähen ruttu tuttu.

Chaoooo