Minu mõtted praegu

Täna ma lihtsalt olen voodis ja mõtlen sellele, milline oli minu vahetusaasta esimene päeva? Milline oli minu esimene päev esimeses peres? Milline oli mu esimene päev nii teises kui ka kolmandas peres? Milline oli mu esimene päev esimeses koolis? Milline päev oli mu esimene päev teises koolis? Neid küsimusi on nii palju + see kõik tundub, et oli alles. Ma mäletan neid hetki nii täpselt, et ise ka ei usu. Nüüd kus mul on saanud siis täis 10 kuud ja aega nautida seda veel 1 ja pool kuud, tundub lihtsalt võimatu. Kuidas näeb mu viimane päev siin Colombias välja? Milliste emotsioonidega ma lahkun siit? Kas need emotsioonid on samad kui ma lahkusin Eestist? Kas ma suudan seda kõike siin lahti lasta nii kergelt, kui ma seda tegin Eesti puhul? Kui ma Eestise tagasi jõuan, kas see elu jätkub täpselt sealt kus pooleli jäi? Ja kas see elu seal on samasugune nagu enne? Millal ma Colombiasse tagasi tulen? Ma võikski jääda neid küsimusi kirjutama, sest neid on nii palju lihtsalt. 

Lugedes ka teiste vahetusõpilaste blogsid, kellel on saanud läbi viimased koolipäevad, kellel saab saab kohe läbi koolis pool õppeaastat jne jne. Jõudis ka mulle lõpuks kohale see, et enam polegi palju jäänud. Teate kui raske on seda kõike kirjutada mida ma praegu tunnen või mõtlen. 

Jah kõigil vahetusõpilastel (võib-olla tõesti mõnel ei ole) on vahetusaastal mõni kurb hetk, kus kõik tundub kui kokku jooksnud, kus ta enam ei tea, kuidas ennast jälle jalule seda, sest ta peab ju näitama ennast kui tugeva inimesena. 

Kuid mind paneb kõige rohkem see imestama, et kuidas 10 kuuga saavad võõrad inimesed nii kalliks saada. Isegi need kellega sa algselt ei rääkinud üldse, sest ei osanud hispaania keelt , ning suhtlemine oli raskendatud. Ning kui ta on ka nüüd vahetusaastal ja õpib uut keelt, on ta täpselt samas olukorras, kus olin mina aasta alguses. Ning neid jututeemasid jätkub ja jätkub.

See kui sa tunned, kui lähedane oled sa oma hostperega. See, et sul on kuskil teises maailma otsas teine pere kellel saa saad külla minna, ning nad kuulavad sama moodi sind nagu sinu oma pere kui sul on mingeid probleeme. Kõige rohkem jään ma igatsema neid ettevõtmise hostperega. See kui me kutsume kellegi külla ning lihtsalt võime mängida kaarte 4-9 õhtul, ning lihtsalt kõik naeravad ning see lihtsalt ühendab inimesi, nii imelik kui see ka poleks. Või siis kui televiisorist ei tule midagi, siis teeme "väikse" filmiõhtu. Selle "väikse" all mõtlen ma seda, et võime vaadata ligi 5 filmi üheõhtu jooksul. Minust sel aastal on saanud täielik filmi fanaatik. 

Ning kõige õnnelikumaks teeb mind see, et kui ma kuulan hispaania keelseid laule saan ma kõigist sõnadest aru. Millest see laul räägib ja saan kaasa laulda (kuigi ma laulda ei oska). Või kõigidest asjadest, mis on hispaania keeles.

NING MA OLEN TÄNULIK ÜLDSE SELLELE, ET MU VANEMAD ANDSID MULLE SELLISE VÕIMALUSE! TEGELIKULT KÕIKI MU SUGULASI KA.