Amazoonase esimene ja teine päev

Lõpuks võttsin ennast kokku, et teha kahest esimest päevast kokkuvõtte. Siin on rohkem pilte kui juttu, ning loodan, et olete rahul. PS! Palun mitte mu kirjavigu ning stiili tähelepanna, see on natuke hullemaks läinud. 

1.päev ehk 14.aprill

Ma alusatn sellest kuidas me Juli'ga Bogota lennujaama jõudsime. Sest see oli selle päeva meie kahe põhiline sündmus või selline stupid hetk.

Hommikul ärkasin ülesse, ning pakkisin oma viimased asjad kokku, ning kuna meil kodus vahetatakse põrandata, siis pidid jätma võtme selle mehe kätte kes siin töötab praegu. Ning läksin kodust välja ja ka bussipeale, ning jõudsin YFU Colombia kontori lähedale, ning siis tuleb mul meelde, et jätsin nii kollase passi (kus on kirjas, mis süstid mul tehtud on) kui ka passi koju, ning pole nii kodu võtit ega midagi. Jõudsin siis YFU kotorisse ning ütlesin Silva-hostemale, et mul jäid nii pass kui kollanepass koju. Kui Eestis on veel kuidagi võimalik minna bussiga ja need ära tuua, siis Bogotas on see suhteliselt võimatu. Kuna meil oli aega vähem kui kaks tundi, et jõuda lennujaama. Hostema veel siis küsis, et need olid ju esimesed asjad, mis sa kotti panid. Jah need olid esimesed, mis ma koti kõrvale panin, UPS. Samal ajal rääkis hostema mulle kuidas me teeme jne, et kui lõpetad söömise siis lähed taksoga koju ja võtad need passid ja sõidad lennujaama. Lõpuks kui söödud sai tormasin uksest välja ilma, et ma oleks aru saanud nii, et Juli tuleb ka minuga kaasa. Olin leidnud juba takso ja sisse istunud, kui hostema helistas, et sa pidid koos Juliga mina juu. Eks ma siis lasin taksojuhil oodata, ning kui Juli jõudsi taksoni ja me sõitma hakkasime ootsasid meid igalpool ummikud. Me veel mõtlesime, et täna küll 13 ja reede ei ole, et täna 14 ja reede.

Kui me mu kodu ukse juurde jõudsime, siis kallis uks ei tahnud avaneda. See töömees oli meil kodus, kuid kui me kella lasime ja koputasime, oleks olnud ta täiesti kurt inimene, sest ta tõsiselt ei kuulnud. Eks me jamasime selle uksega ikka päris tükk aega enne kui sisse saime. Võtsin kiiruga oma passid ja kaamera laadi, mis ka koju jäi. Pärast võtsime teise takso, et sõita lennujaama, ning kui me lennujaama sõitsime oli meil aega, ning Georg ega ja Raul ei olnud veel jõudnud lennujaama.

Lennureis ei olnud väga pikk, kuskil 2 tundi, ühesõnaga kiiresti läks.

Kui me siis lõpuks olime maandunud ja lennuki uksest välja astusime tabas meid selline kuumus.

Lennujaama juurest võtsime takso, et sõita Leticia linna, et seal natuke ringi vaadata ja siis pärast taksoga sõita 11km meie hotelli (Cena Omshanty).

Hotelli jõudes, oli ainult üks maja võis siis võib ka öelda, et tuba, mida me pidime jagama teiste inimestega.

Õhtusöök söödud, pärast mängisime kaarte natuke ja suundusimegi oma majja või siis tuppa. Ning kui me enne olime juba naernud, ei tea kui kaua, siis nii see ka jätkus kella 12.

kui ma ei eksi siise on lõuna Bogota 

Amazoonase jõgi, me vähemalt arvame seda 

esimesed pildid Leticias 1

2

3

2 päev ehk 15.april

Hommik algas meil üpriski vara. Panime äratuse kella 5 kuid ikka tõusime 5.40 ning pidime minema bussipeale, mis sõitis kella 6-st välja, seega oli kiire riidesse panek, ning istusime bussi, et sõita Leiticiasse.

Leticias tulime viimases peatuses maha, ning seal ootas meid üks mees, kes juhtas meid sadamasse.

Sadamasse jõudes sõime oma hommikusöögi ära, mis oli üks võileib ning kõrrejook. Peale "isuäratavat" (okei see ei olnudki nii halb) istusime oma väiksesse paati, ning hakkas meie 5 tunnine paadisõit mööda imelist Amazoonase jõge. Külastasime Amazoonase kõige sügavamaid jõgesid: Javarí jõge ja Zacambú järve. 

Pärast pikka sõitu veel tegime esimese peatuse Peruus. Sellel saarel (või mis iganes see ka oli) elas ainult see mees oma perega. Sellel saarel oli vist 5 ahvi ning kaks madu üks oli neist mürgine, kes oli mingisse puuri pandud. Tal oli veel million erinevat kala. 

Peale seda peatust istusime jälle oma väiksesse paati, et sõita teise kohta, kus me saime süüa lõunat ja siis ennast ka värskendad. Kuna enne lõunasööki oli meil pea tund aega, siis tegime oma elu esimesed Amazoonase jões ujumised. 

Peale seda varjast hommikusööki ning ujumist maitses see lõunasöök lihtalt väga isuäratavalt. 

Pärast lõunasööki ootas meid veel paari koha külastamist nii Peruus (Islandia) ja Brasiilias (Benjamin Constant). Benjamin Constant oli suurem kui Islandia, kuid üks on saar ja teine on vee kohale ehitaud küla. 

Pärast veel sõitsime läbi sellisest järvest, milles on magus vesi ja ta on üks maailma suuremaid.

Need kaks küla külastatud suundusime tagasi Leticiasse, ning seal olime kella 6-st. Kuna juba esimesel päeval sai minu fotoka mälukaart täis, siis oli mul vaja kuskilt leida uus ja natuke suurem, ning loomulikult odavalt. Mälukaart soetatud asusime otsima sõiduvahendit millega me saaks oma majutuskohta. Mototaxi leitud hakkas 11 km  sõit hotelli. Kuna päev oli päris väsitav, siis magama jäime kiiresti. 

 Amazoonases on paadid peamised liiklemis vahendid, nagu mandril on autod siis jõeäärsetes piirkondades on paadid

 põhimõtteliselt kõikidel paatidel oli alati kolm lippu: Colombia, Peruu ja Brasiilia

 Indiaani lapsed 

 See kesmine mees oli meie esimese päeva giid

 kui enne oli vesi selline hall ja sogane, siis pärast seda rohelust muutus vesi hoopis teist värvi, päris mustaks ja hoopis teine õhk oli ka

 mis te arvate, kas see on puuoks või siis väike krokodill?

 see oli see mürgine madu, mis koguaeg on seal puuris

 ning see madu ei ole mürgine ja teda võis puudutada

 siis jõudis kätte ka minukord, ning kui ma teda puudutasin, siis ma põhimõtteliselt karjusin. 

nüüd tean mille vastu mul klaustrofoobia on 

 see oli selline ahve kellele sa käe ulatasid ja ta tuleb sulle sülle 

 ning see on emane ahv

 see on isane, kes ainult sõi ja jalutas ringi

 ning ta jäi pärast mu süles magama

"mm, mis küll ma täna nendest kottidest leian?"

 "kas olete valmis?" - " mina küll olen" 

 ".... ja läks"

 ja peaaegu vees 

 "okei proovime veel teistkorda"

 kohustuslik pilt politsei jaoskonnaga 

 Islandia (Peru)

 politsei jaoskonda me ei leidnud, siis pilt Brasiilia pangaga 

Mõtlesin, et teen kohe ka teiste päevade kohta postituse ära, kuid kell on juba pool kolm öösel ja tahaks magama ka minna. 

Kuid praeguseks chaooo

Enne Amazoonast

Päev tagasi mõtlesin, et teen selle postituse 2 päeva enne kui Amazoonasesse lähen, kuid see jäi ainult mõtteks. Hetkel istun päev enne valge blogi lehe taga ja mõtlen mida siia kirjutada. 

Viimati kirjutasin esmaspäeval, seega väga suurt vahet pole sisse tulnud. Lausa uhke enda üle ja vanaema sa saad jälle lugeda :). 

Meil sai lõpuks koolis esimene periood ja see nädal koolis oli viimane koolinädal sellel perioodil, seega meil hakkas vaheaeg. Kuid see kestab ainult nädala aega ja selle nädala veedan ma Amazoonases. 

Kooli nädal oli selline, et kõik vedasi ennast kuidagi lõppuni, k.a mina. 

Kolmapäeval käsin kahe klassiõega ühe kalassiõe juures filmi vaatamas, ning koju jõudsin 9 ajal, ning vanemad küsisid, et miks nii vara :D. 

Film oli ise Jaapani oma, mis oli hispaania keelde tõlgitud + oli film kurb ning pärast me kolmekesi nuttsime

. 

Laura ja mina 

Neljapäeval (10.04) läksin peale kooli ma viimasesse selle kuusse jõusaali trenni. Peale seda tulin koju tagasi ja lihtsalt kukkusin voodisse. Isegi ei jõudnud koos hostvanematega minna meditatsiooni ja siis kui nad kella 10 ajal tagasi jõudsid, ning nad mu ülesse ajasid ja küsisid, et kas ma süüa ka tahan ja selle peale vastasin ei ja ema veel küsis, et kas oled kindel, et hommikuni vastupead. Ja nii ma edasi jälle magasin, kuni hommikuni. 

Reedel (11.04) siis oli viimane koolipäev ja kõik suundusid kuhugile, ning see päev oli mul palju valikuid mille vahel valida ja kuhu minna. Siis seekord otsusasin sellist seltskonda, kus ma eriti kedagi ei tundud või siis olen põgusalt rääkinud. Ütleme nii, et ma tegin sellepäeva suhtes õige valiku. 

Peale kooli läksin vahetasin kodus riided ning pärast seda suundusime Steffania juurde, kus siis toimus väike istumine või no ma ei tea kuidas seda öelda, sest see lõppes tantsimisega ning kahe mega suure pizza söömisega. Kuna sel päeval oli hostvanemate autol pico o placa, siis olin loomulikult mina viimane kellele järgi tulid ja olen loomulikult õnnelik, et neil nii kaua läks, sest mängisime intendo kõige vanema mudeliga auto mänge, ning rääkisime niisama juttu. 

Ühesõnaga oli väga lõbus ja supper tore õhtu. 

 "ellen selfi" 

+ ega minu nahatoon ei erine üldse teistest :) 

põhimõtteliselt on need kaks pilti sarnased või no samasugused, kuid ainult on vahetunud üks inimene

Laupäeaval (12.04), hommikut alustasin mina kuskil 9 ajal ning 11 ajal suundusime hostemaga ja tema ühe töökaasalasega centro centrosse, et mul Amazoonasesse paar riideestest osta, sest peavad olema erksad toonid, et kallid musirullikesed mosquitod (sääsed) ei sööks mind. Kuna centros on alati kõik asjad sootsamad kui see sama asi tavalises kaubanduskesuses. Kuid ausalt kui ma kasutan seda riide esest mitte ühe korra vaid mittu, siis ma ikka lähen ostan selle riideeseme sellest kaubanduskeskusest, mis on kallim, kui ma lähen sinna centrosse. Miks siis ma nii teeks: 1) Centro ei ole üks ilusamaid kohti enam Bogotas, kuid enne oli see poole ilusam ja nimesed käisid seal, et nautida. Nüüd lihtsalt minnakse sinna, et enda vajalik asi kätte saada ja tullaks ära. 2)Seal on tänavad ikka tõsiselt räpased ja igalpool on maas istuvaid kodutuid inimesi. 3) Siin saadakse kohe aru kui sa turist oled, ning eriti kui sul on teist värvi juuksed kui neil ning silmad. Sest nad tulevad igalvõimalikul hetkel sinule väga lähedale, ning hakkavad oma 5.000 peeso eest asju pakkuma, ning kui sa neile veel tähalepanu pöörad, siis sa ei saagi sealt ära enne kui sa midagi ostad. 

Kuid asju on seal seinast seina, ning sealt sa saad tõesti kõik vajaliku mida sa tahad või oled otsinud ja kui veel meeldib kaubelda, siis saad asjad mitte millegi eest. 

Nii sinna kui ka tagasi tulime transmilenimiga, kuid tagasitulles oli juba inimesi rohkem ja see on ka juba oma korda selline stress. 

see on võetud Internetist, ning see natukegi sarnaneb sellele

Tagasi tulles suundusime läbi ka Titan plazast, sest nii mul oli paar asja veel vaja Amazoonase jaoks, ning hostema tahtsi Forever 21 endale üht kaelakeed osta. Kuid see päev olin ma lubanud, et saan kella 4 ühe inimesega kokku, ning kui me veel 3.30 olime Titanis, siis pidin kokkusamise hilisemaks lükkama, sest hostema ei lubanud mind ilma lõunasöömiseta kuhugile. 

Lõpuks kuskil kella 5 sai mul hiline lõunasöök söödud ning läksin siis usakeni tänava teatrit vaatama. Esinesid siis grupp trumme mängivaid inimesi. Esimest korda kui mulle selline asi meeldib ja huvi pakub. Peale seda läksime jäätist sööma ning siis jalutasime veel ringi ja suudusimegi koju. 

Kodus võttsin ma aega, et vaadata Eestis toimuvat ujumisvõistlust. See oli siin esimene kord kui mul oli selleks aega ja võib ka öelda, et tahtmist. 

Kuna ma juba ennast ei ole tundnud viimased 1 aega eriti hästi, siis viimaks jõudis ka minuni väike külmetus, täpselt enne reisi algust, JEIIII. Kuid loodan, et homme on natuke parem ja saab ikka reisi nautida. 

mul sellest ainult üks pilt, sest ülejäänud osa ma filmisin

Amazoonases olen 14.-18. aprillini, siis postitus tuleb peale seda ning kindlasti rohkete piltitega. Kuid sinna ei tule minu hostvanemad kaasa vaid see on YFU reis, ning suundume meie kaks vahetusõpilast, ning teised.

Hetkel jõin mingit asja ning pean ennast nüüd tekkide sisse mähkima, ning magama jääma. 

Chaooo.

YFU keskaasta seminar ja jällegi SPA külastus ja 100 päeva

Võite arvata palju ma neid mustandeid olen teinud, selle postituse kohta. Lihtsalt pole mitte mingisugust tuju, selle jaoks ja see muutub iga korraga ainult raskemaks. Peale igat rida pean üle lugema lause ja samal ajal proovin mõelda järgmist, sest kas sõnad ei tule meelde või siis lihtsalt tundub, et lause pole korrektne.

Miks ma siis täna ennast rohkem kokku võtsin kui enne? SEST MUL ON JÄÄNUD AINUL 100 PÄEVA VEEL!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Lihtsalt uskumatu kui kiiresti aeg läheb, see läheb isegi liiga kiiresti. Mis on väga väga kurb. Kuid igatsen vanaema tehtud head sööki ja emme kohupiima pannkookidest (ei tule see õige sõna meelde). Kuid need on asjad mida igatsen, okei okei igatsen ka oma kalleid eestlasi. 

Tegelikult oli mul juba eelmine nädal tahmine see postitus teha, kuna oli YFU keskaasta seminar (28.märts). Need kes veel ei tea, siis see aasta on Colombias ainult kaks vahetusõpilast ja need on ka Eestist, ühest ja samast linnas ja ühest ja samast piirkonnast. 

Ühegi YFU ürituse kohta ei saa midagi halvasti öelda, sest alati saab naerda ja on lõbus, isegi kui sa oled väsinud ja alguses pole eriti viitsimist sinna minna ja selle bussiga sõita. See seminar algas kell 5 ning peale kooli tulin koju vahetasin riided ja läksingi suhteliselt kohe YFU kontori poole, sest siin ei tea kui kaua bussid hiljaks jäävad. 

Sinna jõudes olid kõik seal ja rääkisid juttu, minagi läksingi juurde ja peal seda kui olime natuke juttu rääkinud hakkas meil Georgiga orentasioon, kus pidi minegid ülesandeid täitma. Üks mida ma mäletan, oli see kus sa pidid tegema diagrammi semptembrist kuni märtsini. Kui Georgil oli alguses selline natuke mäe moodi asi, siis peale septembrit läks lihtsalt üheks sirgeks. Georgile vastupidiselt oli minul selline käänakutega, ehk siis oli mitu mäge.

Sõime seal empanadasid, mida ma küll igatsema hakkan. Kuid õnneks saab neid ka ise teha, kuid mina ei tea kuidas, jajjajaja . 

Peale orientasiooni läksime kõik jäätisit sööma- Silvia, JC, Georg, Malu ja mina. Loomulikullt läksime Creps & Wafflitesse.

Laupäeval 29.märtsil käsisin kinos ja koju jõudsin suhteliselt hilja, niiet sõin ja läksin magama. Kinos käisime vaatamas 300 teist osa. Need kaks osa on ainukesed sõja filmid mida ma või vaadata, ja isegi ei tea miks. 

Pühapäeval 30.märtsil. Suutsin ennast vedada ciloviale, siin saab seda teha iga pühapäev. See rada läheb meie kodu juurest, seega peab lihtsalt kodust välja astuma ja saab jooksma hakkata. Jooksmas käisin koos hostema sugulasega Julianiga. 

Kuna meil saab esimene periood läbi siis, oli meil gruppiga töö. Vaja oli esitleda teatud lausega kas powerpoint või siis võis teha plakateid. Meie grupp tegi video ja videos joonistasime selle kohta sellised plakateid või nagu..... 

Nüüd jõuame selle nädalavahetuse juurde laupäeval ei teinud me midagi. Hommiku vara läks hostisa tööle ja me jäime hostemaga kahekesi koju. Mina tõusin mingi 9 ajal ning hostema oli juba üleval. Kõige pealt vaatasime telekat, ning sealt ei tulnud midagi. Kuna meie mõlema lemmik sari on Grey's Anatomy, seega vaatsime netist 10 hoojaja osi ja sõime "tervisliku hommikusööki". Kui me kella 1 ei olnud veel me pesemas ära käinud, ning kui me seda ka hostisale ütlesime, siis telefonist kostev hääl oli küll jah :D :D. 

Meil nagu juba tavaks saanud, et  pühapäeviti (6.april) me käime SPA-s, nii ka see kord, kuid läksime proovima teist SPA-d. Ütleme nii, et mulle meeldis esimene SPA külaskäik rohkem, kuna said ise valida kuhu tahad minna ja sul oli terve päev aega seal olla ja oli ka palju odavam. See kus me see kord käisime olime nagu koerad. Esimeseks pidime minema sauna ja seal istuma 15 minutit siis tuli see mees ja ütles, et me peame istuma jääkülmas basseinis 40 sek jne jne. Ma tõsiselt tundsin ennast kui koerana. Kuid seal oli rohkem basseine mida said kasutada kui eelimises. Pärast arutasime terve kodutee, mis kellele meeldis ja mitte. 

Koju tagasi jõudsime tegime hostemaga brownisid ja beseed tuunikala ja saiaga. Viimane just pole vist kõige istuäratavama, kuid kui see nimi ära jätta oli see kõige parem soolane besee mida ma kunagi saanud olen. 

Õhtul vaatasime filmi ja ükshetk jäin ma televiisori ette magama ning ärkasin kui kõik olid magama läinud ja mind sinna televiisori ette magama jätnud. 

Täna 7.aprili on mul siin järele jäänud 100 päeva, ehk nüüd siis hakkab neid kahenumbrilisi jooksma. Ma mäletan seda aega kui ma olin nii õnnelik, et mul sai siin olnud 100 päeva nüüd on järgi 100 päeva.

See nädal on viimane koolinädal ja algab semana santa ehk VAHEAEG!!!! See kestab nädala. 

Järjest lähemale jõuab ka Amazoonase reis, see kestab 14-18/20 olen selline hajameelne, et ei mäleta täpselt. Ehk täpselt järele jäänud 7 päeva.

kui koolis mängid kaks tundi võrkpalli, siis lõpuks käed ja nägu väga erinevat värvi

 natuke halb pilt on aga, see kuidas poole aasta olen vähemalt enda arust muutunud

 juuksur nüsis mu juukseid ikka päris kõvasti, pärast oli kohe ikka väga lühiksesed 

 käisime hostisga üks nädalavahetus pastat söömas, sel ajal kui hostema oli tööreisil Medellinis

 mundeali kleepsu raamat on satutnud siin täielikult ihaldus objektiks, kleebivad nii väiksed kui suured. Kuna see aasta on Colombia ka seal

 tagasi tulles võin nii täitsa tavaliselt juba kusti asjad kätte võtta........ NALI

 mingit kahtlast moodi ujuja, kes näeb välja nagu pruun lind :D 

CHAOOOOOO :)