Kristel Colombias

Kaua aega tagasi kirjutas mulle vanema, et kus kirjutas, et miks pole blogi kirjutanud. Sorry vanaema, kuid pole tuju olnud seda lehte lahti teha ja midagi kirjutada + pole aega olnud.

Alati kui tahan kirjutama hakkata, siis jõuan 2-3 lauset kirjutada, ning siis ütleb ema, et lähem sinna ja sinna, kui tahasi jõuame, siis on juba väga hilja või hakkame filmi vaatama.

Või nagu täna, alustasin kirjutamist ja siis ütles ema, et sul on aega nii kaua pesemas ja riidesse panna, seni kui me valimas ära käime. Nii jäi jälle mu blogi kirjutamine pooleli.

Viimati kui kirjutasin oli 24. veebruaril, ning sellest on 2 nädalat peaaegu möödas ja minu kalamäluga ei tule enam kõik nii hästi meelde. Kirjutan sellest mis meelde tuleb praegu.

Peale 24. veebruarit suutsin ma korralikult trennis käija (vist ), kui ma õigesti mäletan.

Kool oli nagu ikka kool, juba hakkan ära harjuma sellega, et on ühes klassis on 9,10 ja 11 koos, ning on ATP-d.

Ja ainult kaks pausi on, mitte peale igat klassi. Kuid koolis on see-eest väga tore ja lõpuks saan tunda ka seda vahetusaasta tunnet, kui lähed kooli ja klassi, ning inimesed tahavad sinuga suhelda. Mitte see, et ah sa oled mingi gringo (välismaalane) kes on umbes meie riiki sissetunginud. Sellist tunnet tundsin ma Medellini koolis (kuid ma ei taha sellest ajast rääkida).

1. märtsil käsin koor Karenniga Briti konsulis Inglismaa ülikoolide presentasioonil (ei tea kuidas kirjutada enam). Ning sellel päeval pidime rääkima inglise keeles, isegi kui sa ei räägi koolis enam ühtegi sõna inglise keeles, ega ka inglis keele klassis. Algus oli päris raske rääkima ennast saada, kuid lõpuks kui minema pidime hakkama ei suutnud me inglis keeles rääkimist lõpetada, ning rääksime terve õhtu veel inglise keeles. Ma tean, et minul on veel ülikoolini 2 aastat aega, kuid Karenn lõpetab see aasta kooli ja neil on vaja otsustada kuhu nad minna tahavad. Kuid ega minul ka sinna enam kaua kaua aega ei ole. See aasta läheb nii nii kiiresti, ega need 2 aastat aeglasemalt ei lähe.

Ma tean mida ma õppida tahan, ning küsisin ka selle ala kohta küsimusi. Lõpuks ikka jõudsid kõik sinna välja, et ma pole kohalik ja kui lõpuks jõudsime, et ma olen Eestist, siis "ooo Eesti, meil käib ülikoolis päris palju eestlasi".

Kuue ajal lahkusime me sealt, sest me pidime minema veel ühele Jazz kontserdile, kus meid üks klassivend kutsus. Kontsert ise algas poole 7 ajal, ning Karenn mõtles, ohh me ikka jõuame, kuid kus sa sellega. Ikka jõudsime suhteliselt kontsedi lõpuks, kuna meid üllatab ikka ummikud, nagu siin tavaks on.

Kontsert oli midagi teist sugust kui tavaliselt. Ning see oli minu esimene kord jazz kontserdit kuulamas käia. Pärast pidin kuskil centrost ema kontori juude minema, ning ta ütles veel, et võtad selle bussi ja siis vahetad bussi. Lõpuks ütles Karenn, et ta tuleb minuga ja siis läheb sealt bussipeale (kahjuks mul pilte pole sellest päevast).

Ei mäleta mida ma pühapäeval tegin, järelikult mitte midagi erilist, võib-olla läksime perega kuhugile või vaatasime filme. Kuna me üks päev vaatsime vähemalt 5 filmi.

See nädal kooli läks veel kiiremini kui teised või no eelmised, kuna 3.märtsil käsime klassiga ühte ülikooli siin külastamas. Ning sa läksid ise sinna kus sulle mingi loeng meeldis või huvi pakus. Ütlen ausalt, et see ülikool mulle huvi ei pakkunud ega eriti ei meeldinud ka. Või lihtsalt polnud need loengud minujaoks huvitavad. See sai läbi natuke enne 12 ning pärast läksime sööma koos Angela, Laura, Sebasega ja Makacoga (hüüdnimi, mul ta õige nimi meelde ei tule). Pärast söömist läksime kinno, ainuke kes meiega kaasa ei tulnud oli Laura.

Kui me lõpuks kinno jõudsime, siis tahtsime vaatama minna, mis on 18 aastastele, ning mõtlesid, et ma võiks proovima minna, aga nad arutasid kassa ees, et ma võiks ostma minna ning andsid kaardi ka. Lõpuks kui ma sinna kassa juurde jõudsin ja küsisin selle filmi kohta pileteid. Tuli vastuseks, et sa oled küll 18 aga need kes palusid sul piletit osta on alla 18 aasta vanad, ning mul pole luba müüa, kui tahad võid üksi minna.

Nii me seda filmi vaatama ei saanud minna, ning suundusime järgmisesse kinno, mis asus seal lähedal. Läksime siis vaatama "Mi bicicleta verde"- minu roheline ratas. Kuid kunagi ma pole nii odavad kinos käinud, ainult 2.000 peesot see pole ühte eurotki.

Peale seda hakkasime koju minema, aga nagu Bogotale kohane hakkab siin peale 5 vihma sada, nii ka seekord. Ning ma pidin sealt minema koju trasmilenumiga. Kuid vihma sadas ja mitte vähe ning olin pärast ikka täista läbimärg kui veel märg. Loomulikult sellel kellaajal on ikka transm. inimesi täis. Koju jõudsin peale 8 ehk võite ise arvutada kaua ma koju sõitsin. Enne kui ma kodu poole kõndima hakkasin käsin ma Juan vald'est läbi ja ostsin endale Lattet, et vähekenegi ülesse soojendada.

Mul pole kunagi olnud nii, et kui ma õhtul kohvi joon, et ma pärast ei saa magada. Kuid see õhtu sain ma magada vaevalt 2 tundi. Järgmine päev koolis oli päris raske.

See nädalavahetus käsime lausa kahel päeval shoppamas. Laupäeval ostin endale lõpuks saapad ära mida ma juba mitu kuud plaaninud olin. Kindalsti te mõtlete, et milleks siin veel saapaid vaja on, kuid viimastel nädalatatel on ainult vihma ja külmem olnud kui tavaliselt, ning saapad on paremad kui läbimärjad valged tennised. Kõige parem ostsin endale täna jope, et mul vahel ikka soojem oleks. Vot kus sulle tulen sooja kliimasse ja ei vaja midagi paksemat.

Nüüd oleme lihtsalt kodus olnud ning vaadanud telekat.

Ühest asjast unustasin eelnevalt rääkida. Teisipäeval oli mõttes, et lähen trenni, kuigi trenni tuju ei olnud. Lähen siis peale kooli bussipeale. Kõige pealt ootan 5 minutit siis 15 minutit jne jne, kuni olin oodanud tund ja 15 minutit, otsustasin koju tagasi minna, kuna polnud isegi ühtegi vaba taksot. Ja nii ma ei suutnud ennast kokku võtta ja terve nädal trenni minna UPSSS. Selle eest käisin jõusaalis.