üks kuu Colombias

Nüüdseks on mul täitunud Colombias üks kuu.

Ma mõtlen oh kui kaua ma siin juba olen olnud aga siis hakkan mõtlema, et palju veel ees on. Mõnipäev mõtlen küll, et miks ma siia tulin, et Eestis on see ja see parem jne (arvan, et see wow hetk hakkab vaikselt mööda minema). Ning iga hommik mõtlen, et kuidas armastan, et Eesti nii väike on ja vähe AUTOSID, sest see autode kogus, mis siin on lihtsalt jube!!. Sest siin on absoluutselt igal inimesel auto või siis kaherattaline, mis põriseb. Kuid arvan, et paljudel VÕPidel lööb isamaaarmastus välja. Kuid tegelikult mul on siis tore ja kõik on hästi, v.a need hetked kui kõik magavad ja siis üks loll on üleval ja ei oska midagi teha.

Ma ei tea kas ma olen teile kirjutanud kuidas minu koolipäevad välja näevad (hetkel). Kuid ma arvan, et kordamine on tarkuse ema ja teen seda uuesti.
Ühesõnaga  mul on ainult hispaania keele tunnid ja muid asju ma koolis kaasa ei tee. Olen küsinud, et miks ma ei võiks juba nagu klassis käija. Aga vastus on selline, sa ei saa kõikidest asjadest aru, et siis pole mõttet, enne õpi hispaania keel selgeks. Eks ma ole seda õppinud juba aga enamus aega olen üksi õppinud ja see on päris raske, sest kellegagi ei ole rääkida sel ajal. Ja need tunnid kus ma üksi ei ole, õpetavad mulle õpilased hispaania keelt. Ja üle päeva üks/kaks tundi on mul algklasside inglise keele õpetajaga. Nende tundide ajal küsin ma kõik üle, mis mul arusaamatuks jäid. Tulla õpilaste juurde tagasi, siis algselt olid nad väga usinad õpetajad aga eks kui õpilastel on antud nagu vaba tund siis ega nad väga õpetada ei viitsi, seega ma võtan jälle oma õpiku lahti ja õpin ja kui ma aru ei saa, siis ma juba küsin neilt. Ning neljapäeval ütles mulle üks õpilane, et sa õpid ühe päeva jooksul ka rohkem kui meie nädala jooksul. Esmaspäevad on kõige raskemad, kuna seal on kohe kaks esimest tundi trabajo sola-d ja kui kool hakkab kell 7, siis ma ikka õpin seal (loe:magan) + hommikud on siin külmad ja kui ma pean kuskil väljas seda tegema siis ega see meeldiv just ei ole ( aga eks uus kogemus jälle).
 Koolitunnid jagunevad siis nii, et kaks esimest tundi, siis on vist 20 minutiline vahetund, edasi on kolm tundi, siis jälle vahetund ning kaks tundi ja koju. Siin on õpilased klassides ja õpetajad käivad klassist klassi. Üldiselt lähevad koolipäevad kiiresti. Koolitee kestab siin 11 klass.

mina igal hommikul, sest nii vara peab ärkama. Mitte, et ma kooli ei tahaks minna. 

Ükspäev sattusime Nico tantsutundi ja siis ma filmisin ka seda, kuidas ta tantsib. Ausalt mina ei oska midagi öelda, kuid teie võite avaldada oma arvamust, mis te sellest arvate. Ühte võin teile öelda ta on gay ja koolis kõik poisid on tema boyfriendy'd. Aga ta on täiega lahe, alati suudab mind millegi heaga üllatada. 

 Nii ja nüüd jõuame reedeni. Ma ei tea mis mul nende reedeste päevadega on. Kuid enne kirjutan natuke neljapäeva õhtust. Sel päeval olin ma esimest korda nii väsinud, et unistasin oma voodist. Koju jõudes sõin ja õppisin natuke hispaania keelt. Kaugele ma selle hispaania keelega ei jõudnud jäin õpik käes magama, ning magasin nii kuni kella kaheni öösel, siis tõusin ülesse korra ja läksin edasi magama. Ning kätte jõuab hommik, aga mis kell!!? Tavalistel koolipäevadel tõusen ma kell 5, et kõik valmis jõuda. Aga see reede ma ei tõusnud kell viis vaid kell 8. Miks siis nii .. 

1. ma ei kuulnud oma äratuskella

2. hostema oli mind äratamas käinud aga see äratus nägi välja selline, et toksas mind jalapeale ja ütles: kristel tõuse. Mille peale olin teise külje keeranud ja edasi maganud. Ning oli ukse kinni pannud ja lasi mul edasi magada. Pärast küsis hostema mult, et miks ma ülesse ei tõusnud ja siis ma kirjeldasin kuidas mind ema Eestis kooli igapäev ülesse ajab. Ning ta hakkas sellepeale naerma ja ütles: kõige vanem hostvend (Juan Jose) on täpselt samasugune. Ning reedene päev möödus koduselt ja suhteliselt igavalt. Õhtul tegin siis pannkooke ka ( emme ma tunnen tuperware asjadest puudust, kui ma midagi küpsetan). Ning õhtuks olid kõik vennad kodust läinud koos oma tüdruksõpradega ning jäin hostema -ja isaga koju. 

Laupäeval midagi erilist ei toimunud. Õhtul käisime söömas kuskil ( mina, hostvanemad ja Rafa). Ning mingiaeg läks Rafa minema oma tüdruku juurde ja jäime kolmekesi. söödud joodud hakkasime kodupoole minema, kuid enne peatusime veel ühes baris, kuis hostvanemad jõid midagi, mille nime ma kahjuks ei tea. Mina samal ajal vaatasin inimesi ja mõttes naersin, et kui erinevad ikka kultuurid võivad olla. Ning seal baris esines mingi ansambel, võite samastada Ivo Linnaga, aga kõik laulsid rõõmsalt kaasa. Mingi ajapärast tulime koju ära ja hostvanemad kukkusid voodisse ja jäid magama. Õhtu hilja jõudsid siis veel vennad ka oma väikselt puhkuselt tagasi. 

Täna siis mõtlesin, et ei mina täna kodus ei istu, kuna mind suudeti juba kell 7 ülesajada. Ühesõnaga läksin ma esimest korda üksi välja ehk jooksma. Jooksin rohkem juba kui eelmine kord, kuid oleks veel jooksnud kui mingi lollakas hulkuv koer mind jälitama poleks hakkanud ja hambaid näitama, seega ma pöörasin otsa ümber ja hakkasin tagasi jooksma. Kui algselt jooksin mäest ainult ülesse ja ülesse, siis tagasi tulin ainult mäest alla. Tegin ka natuke siis pilte ( kuid need on telefoniga tehtud ja ei ole eriti hea kvaliteediga). Ning pärast poodi endale vajalike asju ostma :). Need külapoed on ikka väga väga imelikud. Ma vist käisin neli poodi läbi enne kui leidsin seda mida tahtsin. Enne kui kodupoole hakkasin minema, läksin ka jogurtijäätise kohast läbi ja ostsin endale suure jäätis, sest midagi tuli juu tagasi ka teha. 

Nüüd on õhtu käes ja vaatan titanicut hispaania keeles ja sõin just krõbe kana ja nüüd emme loe.... MEEGA. Need on lihtsalt nii head asjad.

 Kunagi kirjutas Mikk (kes on vahetusõpilane Brasiilias), et kui nad ütlevad, et täna lähme vaatame seda trenni asja (ta tahtis minna jalgpalli trenni), siis seda kindlasti täna ei juhtu. Nii on ka Colombialastega (ma arvan, et terves Ladina-Ameerikas on nii). Ma pidin selle siia kirjutama kuna tõesti neil läheb kaua aega nende asjadega, kuna nad on ikka tõelised unustajad. 

 Nii siis mäe küljepeal elatakse... 

 ehehheh, näpp on kõrver aga selle eest mul oli hea tuju  :D:D 

 See lihtsalt läks ülesse, ülesse ning lõpu ei paistnud sellel 

Liisu sinu lemmikutes tegin ka pilti  :D

kui ma seda pilti tumblris nägin, tuli mulle kohe meelde Koidula ujula ja kuidas täpselt me nii olimegi radadel. :D :D 

Lisan natuke veel fakte, mis tähele olen pannud: 

• siin tähistatakse valentini/sõbrapäeva 20.septembril.
• poes kasasse minnes, ütleb alati kassapidaja Hola! Como estas?
• koolis võivad õpilased vabalt koolipeal ringijalutada.
• kuna sinised silmad on siin väga haruldased, siis ei möödu päeva kui ma ei saaks komplimente oma silmade kohta ja ikka kui ilus ma olen. + tänaval kõnnivad vanadmehed mööda ja ütlevad Hola!Como estas? 
• koolis on üldselt kõikidel tüdrukutel Dysniga vihikud.
• Colombialsed magavad palju, aga ma arvan, et minu vahetuspere magab neist kõige rohkem.
• siin võivad alates 15-aastased autot juhtida.
• üks hetk sajab siin vihama (kolm piiska) järgmine hetk on selge taevas ja päike lõõskab pähe.

Rohkem vist praegu meelde ei tule....

Kui küsimusi tekib siis võid küsida http://ask.fm/KristelLusikas

Päikest teile ja Eestisse ilusat sügist ! ;) 

Kristel või Cristel ( nagu siin kombeks mu nime kirjutada)