Kõigepealt ütlen ära, et see postitus teatud maani on kirjutatud sel ajal kui ma olin lennujaamades ja lennukites. Loodan, et saate aru ikka midagi. 

Jah nüüd ongi põhimõtteliselt minu vahetuaasta läbi, miks põhimõtteliselt, sest hetkel istun Lima lennujaamas, ning proovin panna blogile ilusa punkti. Võib-olla tõesti olen ma sellega hiljaks jäänud, kuid lihtsalt pole aega olnud ja ka pole tuju olnud, see viimane nädal netis istuda.  

Nüüd kaldun küll teemas kõrvale, kuid…  Varsti on mu Lima-Amsterdami lend käes ja kui ma klm-i leti juurde läksin ja mulle seda piletit trükiti, siis ka kontrolliti, et kas mu pagasi on neil juba peal. Kuid mis ikka minuga juhtuda saab on see, POLE SUURT PAGASIT, ja veel sellisel rõõmsalt kurval häälel. Ma ei sa aru, mitu korda selle aasta jooksul mul pagasi kuskil seisma jääb või kuhugile haitub. Täpselt sama asi oli kui me tulime Colombiasse, siis ei saanud me oma pagasit kätte. Õhhhhhh kui vihane ma praegu olen. Kuid jah lihtsalt loodan, et nad viie minutiga suudavad selle kuskilt ülesse leida, kui mitte siis pean ootama seda päris kaua aega L Nüüd ongi mul aeg minna  Amsterdami lennukipeale. Ehks siis kunagi jätkan.

Ja nüüd ma siis siin jälle olen. Oleme kohe neli tundi sõitnud, ning hetkel on kell 12 Colombia aja järgi. Ning kui sa tunned, et sa tahaksid magada, sest nagu nii ma eile (15.juuli vastu 16jjulit) ei maganud, siis sooviks magada aga lihtsalt ei tule und ja mõtteid on liiga palju peas. 

Kuna minu esimene lend oli Bogota-Lima ning teineots on Lima-Amsterdam, ning kui ma ükshetk kaarti vaatasin olime Cucuta kohal, see tähedab seda, et olin jälle Colombias tagasi, kuigi olin kõrgel oli mul kuidagi rõõmus tunne, mitte ei valdanud mind kurbus, mis nüüd tagasi tuli.

Ma ei uskunud, et see saab olema nii raske, kõik see lahkumine ja mõni inimene tegi selle lahkumise veel raskemaks. Kuid mis mul üle jääb kui see üle elada, ning oodata järgmise aastani.  Ma arvan, et ma ei sa enam palju kirjutada, sest arvuti aku saab kohe tühjaks, ning Limas ei jõudnud ma seda täis laadida, seega ei tea, mis ma need ülejäänud 8 tundi siin lennukis teen.

...........Ohhhhh nüüd olengi  jõudnud lõpuks amsterdami lennujaama, ning on jäänud viimane ots Eestisse. Hetkel ei oska kirjeldad, millised tunded mind valdavad. Kuid seda võin kindalt öelda, et siin räägivad nüüd väga vähesed inimesed hispaania keelt, ning ka tänu sellele hakkab mulle kohale jõudma, et hakkan koju jõudma.

Kuid kuidas mul siis see kõige pikem lend möödus. Mõõdus nii, et ma ei maganud selle 12 tunni jooksul peaaegu mitte kordagi, võib-olla ainult mingi 1 tund ja natuke peale. Ehk hetke seisuga tundub mulle kõik nii naljakas ja samas ka kuidagi nii igav, sest olen nagu üks zombi siin lennujaamas. 

Ning nüüd jääb mul veel viimane lennuots koju, mis on lühike, ning näen oma vanemaid üle 11 kuu. Ausalt ei tea, mis tunne mind sellel hetkel valdab, kuid eks näib.

Minu ees istuvad kaks noort tüdrukut, eks räägivad segamini inglise ja saksa keelt, see tundub lihtsalt nii naljakas, aga ma ei saa naerda J

Amsterdam-Tallinn otsapeal, sai kõik realuseseks, kuidas keegi enam ei öelnud sulle tere ja lennuk väike. Inimesed kuidagi nii võõrad, kui nad olid eestlased. Ütleme nii, et need kaks tundi seal lennukis venisid ikka päris pikalt, kuid ma üle elasin. Tallinna lennujaama saabudes, tabas mind hetkega suur rõõm ja ka suur suur kurbus. Oma pagasit ära korjates nägin juba ema, õde ja kõiki teisi. Ning siis hakkasingi labi selle värava kõndima , ning sis tulid kõik kallistama, ning nuttsid. Mina sel hetkel ei saanuud aru miks nad nutsid, ma ei olen tagasi nüüd. Koju Pärnusse jõudsime mingi poole nelja ajal. 

Kuid see ei ole mu viimane postitus blogis, mul on veel vaja paarist asjast kirjutada.. JO'st, viimasest reisit.

Cartagena, Futbol, Mi seleccion, Brazil 2014

Jälle istun ma selle valge "paberi lehe" taga, ning mõtlen kuidas kirjutada ja mida kirjutada. Sest nii kui ma midagi mõtlema hakkan tuleb see alati hispaania keeles. 

Viimasest postitusest on nüüd natuke aega möödudnud, ning lihtsalt seda jupi on minujaoks päris võimatu kokku võtta. 

Kuid mis kõige põnevam sündmus sellel ajal oli, oli see, et ma sain ka siis lõpuks Cartagenas(19.juuli-24.juuli) käidud. Seal ma tundsin ennast kui kuhugi paika sattunud, kus keegi sinu siniste silmade ja blondide juustele erilist tähelepanu ei pööra. 

Kuna meil oli lend Bogota-Barranquilla, siis esimese õhtu veetsime seal. Hostema õe juures ja vaatasime Colombia mängu ning sõime. Läksime üpris vara magama, sest järgmise päeva hommikul korjas meid hostema vend peale ja startisime Cartagena poole. Sõit ei olnud pikka ligi 2 tundi, kuid see läks kiiresti kuna meil on alati millest rääkida. Ning kui Cartagenasse jõudsime, siis läksime Tai retorani sööma, ning sealt väljudes oli kõigil kõhu nii täis, et keegi midagi teha ei suutnud, seega läksime oma majutuskohta ja lihtsalt viskasime ennast pikali ja vaatasime jalgpalli. JAH MINUST ON SAANUD SUUREM JALGPALLI AUSTAJA. Pärast külastasime basseini, ning sain basseinis logeledud. 

Järgmisel päeval külasime ajaloolist kesklinna. Keskpäevani jalutasime ringi, ning lõunasöögiks sõime Subway-id. Nii see päev õhtusse veeres. 

Järgmine päev külasasime vaatamisväärsusi, ning käisime jahutamas ennast kaubanduskeskus, ning võtsin ka natuke päikest pärast. 

Eelviimasel päeval veetsime jälle igalpool ringi jalutades, ning jälle päikest võttes. 

Viimasel päeval pidime vähemalt võtma kella 12 bussi, et Colombia mänguks tagasi Barranquillase jõuda. Kuna lend oli õhtul, siis veetsime lihtsalt aega niisama ja enne kella 8 õhtul lahkusime hostema õe juurest, et sõita lennujaama. Ning kella 12 olimegi jälle Bogotas tagasi. Peale sellist suurt kliima muutust ei suutnud ma kodus ilma kolme paksu tekita magada, ning ikka oli mul külm. 

 lennukis!! elasime kaasa Colombiale!!
Te amo a mi seleccion!!!!

 minuomad!
Estos son mios!

 Subway

 Cartenas oli üks maalia, kes maalis ainult kurvikamaid inimesi ja tema auks on see skulptuur

 see kollane on Torre del Reloj

 La India Catalina

 üks vaatamisväärtustest mis oli ehitatud, et Hispaanialased ei saaks tulla Cartagenasse

Castillo de San Felipe de Bajaras

 selles kuumuses peab rõõmus olema 

 yo con mi amor de vida!

keegi sauna soovib?
Alquin quiere ir a sauna?

25.juuli istusin kodus ja tegin pooleldi oma kohvri tühjaks ja pesin pesu. Ning jälle vaatasin mänge.

26.juulil oli Georgil viimane päev Colombias, ning ma läksin ka siis lennujaama, ning seal jõudsis ka lõpuks mulle kohale, et ega mulgi pole enma palju jäänud. Seisan midagi seal varsti, ning jätan oma siinsetega hüvasti. Kuid kui oleme ausad, siis siit lahkuda ma ei soovi, sest selle pea 11 kuuga on kõik mulle koduseks saanud ja Eestisse tagasi tulla tundub kuidagi nii võõras. 

28.juulil mängis Colombia-Urugay, ning me valimstasime kodus kõik ette, et meil oleks seda mängu mõnus vaadata ja Colombia võitis 2-0. Ma olen nii õnnelik oma Seleccion'i (ausalt ei tule ühtegi sõna eesti keeles meelde) üle, ning nüüd tuleb meil mängida koos Brasiiliga. Kuid seda ma oma hostperega ei vaata, sest sellel ajal olen ma Cucutas, ning teen oma (arvatavasti) oma viimase tripi siin Colombias. 

29.juulil  tulid meile hostema sõbrad külla, ning sõime ja vaatasime Mehiko-Hollandi mängu, ning Costa Rica-Kreeka mängu. Nii kahju, et Mehiko edasi ei saanud, sest ma olin tõesti nende poolt, selles mängus. Kuid ma olen tõesti uhke või rõõmus sellelüle, et Costa-Rica edasi sai, ikkagi peatreener?? on Colombialane. 

 Se me olvido este nombre que estuvimos en sabado 28 de julio.. Pero era un lugar demasiado lindoooooo!
ma unustasin selle koha nime ära kus ma käisn 28 juulil, kuid see koht oli lihtsalt võrratu!

 A mi no me importa como estoy en este foto. Pero es mi pais, es mi seleccion, es todo!!!! 

Mind ei huvita kuidas ma selle fotol välja näen. Kuid see minu maa, see on minu jlagpallitiim??, es on kõik!!!!

hahhahaah ja natuke Jame'st ka :D:D

Hetkel on kell 2.16, ning istun suures toas üksi, sest hostvanemad läksid magama, ning naudin lihtsalt aega istudes, siin suurestoas ja mõeldes kuidas siin aeg läinud.

Nüüd küll kähku magama. 

Chaooo 

aastalõpu seminar Girartotis ja kõike muud

Tere taas!

Kas teil ka eksiteerib selline periood või moment, kus te avate selle ilusa  valge paberilehe arvutis ja siia lihtsalt ei ilmu üksi päev midagi. Kuigi sa tead, et su lähedased ja sõbrad ootavad, et sa kirjutaksid oma tegemistest siin. Ma vabandan kõigi ees, kui siia pole midagi suuremat ilmunud, kuid kui lihtsalt inimene  tunneb, et ta ei tee nagu midagi aga aega ei jää ka üle siia midagi kiiresti kirjutada.
Nüüd kus ma olen hetkel kodus ja pesen pesu cartagena reisi jaoks, ning ootan oma vanemaid koju. Avanes mul hea hetk midagi siia kirjutada.
Alusatn siis täitsa täitsa juuni algusest. Kuid ma täpseid kuupäevi ei mäleta, siis kirjutan umbautselt.

Üks nädal tahtsime minna paari klassiõega sushit sööma. Ning reedel (oli üks reede) läkismegi selle mõttega, et lähme sushit sööma. Kuid kui me juba kaubanduskeskusesse jõudsime, ning ringi jalutasime. ja lõpuks peatusime kino ees. Muutusid meie plaanid sekundiga. Läksime vaatama "manificat", ma ei tea kuidas see eesti keeles on. Ning peale seda läksime sushit sööma, see oli mul esimene kord, kui ma läksin sushit sööma vabatahtlikult ja sõin ka. Näha kohe kuidas vahetusaasta muudab su söömisharjumusi. Enne kui keegi tegi plaani sushit sööma keeldusin ma kohe. Kuid siin on asi kõik teisiti. Nüüd on üks mu lemmikumaid sööke sushi. Pärast mõnusat kõhutäit läksime Juanita juurde kes elab seal läheda. Jalutasime läbi vihma tema juurde. Pärast olid poole riided märjad. Rääkisim juttu ja mingiaeg oligi vaja koju minna, ning kella 11 ajal olin kodus ja mul hostvanemad juba magasid. Ja nii see tore päev läbi saigi.

Laupäev ja pühapäev käisid meil jälle külalised lõunat söömas (nagu põhimõteliselt iganädalavahetus).
Ning esmapsäeval oli püha. Algselt istusin kodus, kuid  lõunajal kutsus mind Georg Titanisse, et osta kaasa kinke koju kaasa. Sel hetkel oli minujaoks see kinkide ostmine liiga varajane, kuid ka nüüd on minul vaikselt aeg kätte jõudma hakkanud. Kui täna 17.06 on minu koju tulekuni 29 päeva!!!!

5.-6. juuni oli meil lõppaasta( kui selline sõna eksisteerib) seminar

Neljapäeva 5.juulil
Oli varajane tõusmine, pidin juba kell 5 ülesse ärkama, et kella 6-st bussipeatuses teisi oodata. Kõigepealt sain kokku Juli ja tema nõbuga, ning ootasime üht  bussi, mis meid viiks järgmisesse punkti, kus ootas Georg. Edasi võtsime teise transmilenio (bussi) ja sõitsime viimasesse peatusesse, et sealt võta järgmine buss, et sõita Girartoti.
Kohale jõudsime kella 9 ajal, ning esimese asjana suundusime veekeskusesse. Selles veekeskuses oli koos veepark ja mingi väike loomaed. Kuni kella viieni olime seal veepargis, ning pärast sõitsime hotelli, et asjad ära panna ja minna Girartoti ringi vaatama. Suhetliselt hija jõudsime oma hotelli tagasi, ning veel rääkisime hotelli ees juttu ja ning kuna kõik olid sellest täispikkast päevast väsinud, ning ka varajasest tõusmisest. suudusime üsna pea magama. Veepargi olid ka meil paar orentasiooni, kuid kuna kõik olid pm süvenenud sellest veepark, siis lihtsalt rääkisime ja eriti ei kirjutanud midagi.


Reede 6.juulil
Oli tõusimine 15 minutit enne 9, ning 9 lõppes hommiku söök. Seega oli kiire riidesse panek, ning sööma.
Peale hommikusööki tõimus järgmine ortentasioon, ning suurem osa paberite täitmine. Kella poole 11 olid meil paberit täidetud, ning suundusime hotelli basseini juurde päikest võtma ja ujuma. Kõik veel imestasid, et kuidas "külmalt maalt" inimeni nii kiiresti endale pruunikama tooni nahale saab. Kui Georgia võrreldes, kes selle päeval päikest veel ei saanud.
Kella 1 ajal lahkusime basseini juurest panime hotellis asjad kokku, ning tahtsime minna veel Giratoti linnapeale viimast tiiru tegema, ning ka lõunat sööma. Hotelli tagasi jõudest tegime chek out-di, ning hakkasime ootama täpselt hotelli eest bussi, mis meid Bogotasse viiks. Siin on nii, et sa ei pea minema bussijaama, et bussile minna, mis viiks sind hüest linnast teise, vaid sa lihtsalt tõstad käe ülesse kui sa näed oma bussi tulemas, ning ta võtab su peale.
Bogota lähedal hakkas vihma sadama, ning kuna ma teadsin, et mulle vanemad järgi ei saa tulla, siis tuli selle vihma ja kotiga koju jalutada. Õnneks mul pole palju vaja jalutada.
Koju jõudes olid juba vanemad voodisse pugenud, ning seda tegin ka mina.

 toredaid ülesandeid lahendamas

 vahel võib mõni minust ka pikem olla 

 katsetasime pulli vol 1
sorry Georg kuid ma ei saa seda siia mitte panemata jätta 

 vol 2

 kes see küll olla võib 

 aeg on ujumismütse kanda 

 nüüd võtame ka ära 

 kuna sa ei lubanud enne mingit pilti panna kui su sünnipäev läbi on.
Kuid see on lihtsalt parim pilt ja mitte seda siia panna oleks halb tegu 

Järgmisel nädala oli meil koolis grupi tööd. Mis koosneb 6 inimestest, kes on igast erinevast klassist. Ning sulle on põhimõteliselt terve nädal aega, et oma tööd teha, ning reedel seda esitleda, siis teatud iimeste arvule. Gruppi ees rääkimsega võõras keeles (eks ta enam polegi nii võõras) olen ma endas ikka päris palju julgust leidnud. Ning  9-13 juuni oli minul, siis viimane täispikk koolinädal.

13. juuni läksime peale kooli Alejandra juurde, et ennast üheks peoks ette valmistada. Enne loomulikult tulime minujuurest läbi, et ma saaksin asjad kokku panna, sest hommikul suutsin ma loomulikult sisse magada ja polnud lihtsalt aega asju kokku panna. Nii kaua kui mina oma asju kokku panin, oli minu laua peal eesti-hispaania ja hispaani-eesti sõnastki, ning nemad loomulikult avastasid kui lõbus on see sõnastiku lugemine...... nende sõnad olid umbes sellised, nagu islami usulised loeksid palvet, kuid mõned sõnad olid ikka päris hästi öeldud. Neile oli see loomulikult nii huvitav, et pidid selle kaasa võtma, et pärast veel harjutada.
Veetsime mõnusalt Alejandra juures aega, ning enne 6 hakkasime ennast sättima, kuid pidu algas kell 7. Siin on see nii tavaline. Peole jõudsime kella 10 ajal UPS! :D Natuke enne 2-te sai pidu läbi, ning Alejandra vanemad tulid meile järgi ja sõitsime tagasi Alejandra juurde. Mingiaeg rääkisme juttu, ning üks hetk kõik magasid.
Hommik oli mõnele varjane mõnele mitte. Eks ikka ka mõni saab pahandusega hakkama.

14. juunil oli Colobialastele tähtis päev jalgpallis. Colmbia-Kreeka, ning Colombia võitis 3-0. Sellist jalgpalli kaasa elamist ei näe igal pool, ning lihtalt kallid Eesti vanemad lihtsalt nüüd hoiatan suurelt ette minust on saanud suurem jalgpalli fänn:))
15.juunil oli Colombias teise ringi presidendi valimine, ning võitis Santos. Seega on veel 4 aastat Colombia president Santos.
Jällegi jõudsi nädal algusesse. Ning meil hakkab ka lõpuks vaheaeg reedel. See nädal on minul täiesti viimane nädal koolis, ning homme täiesti viimane KOOLI PÄEV! Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et üks osa vahetusaastast kool, on minu eluetapist läbi saanud ja seda aega ei saa ma kunagi enam korrata. Ma nii hästi veel mäletan, kuidas hostisa mind esimesel päeval kooli värvani saatsi (nagu väike laps, kuid see oli lihtsalt nii armas), ning sinna klassi sisenesin, ning kuidas kõik mind vaatasid. Kuidas mu klassijuhatja ütles, et meil on uus tüdruk kes on Sloveeniast, ning mina parandasin, et Estoniast. Nüüd on sellest pea 4-5 kuud möödas ja ikka kõik see tundub nagu oleks eile olnud. Ning alles ma rääkisin, et mul on nüüd täpselt 100 päeva veel jäänud ja nüüd lihtsalt 29 päeva. Need tunnid ja ned päevad lihtsalt lendavad linnutiivul.

 vahel sai veel ühel feistal käidud 

kui isegi ma ei tantsi nii hästi kui siinsed

Homme plaanin minna paari klassiõega kinno, ning peale kino kähku koju asju pakima, sest NELJAPÄEVAL ootab mind Cartagena. Saan veel enne ära minekut 6 päeva nautida kuuma päikest, kui teil Eestis sajab sooja lund :D.




Kuid nüüd vist sai kõik suurem osa öelnud.
Ning järgmist postitust on oodata peale Cartagenat.


Chaooo :)