el ultimo mensaje de este año

Lugedes Anna Linda viimast postitust mõtlesin, et oleks ju ka viisakas tänada neid kes selle aasta meeldejäävaks tegid ning kes aitasid mind siia kus ma hetkel olen.

Lihtsalt hakkasin mõtlema, et 2013 aasta alguses ei olnud mul veel väga kindalt mõttet, et selle aasta lõpu kui ka 2014 pool aastat veedan hoopis teises riigis, teises keskkonnas kui ka teise perekonnaga. 

Ning nüüd ma siin olengi, hoopis teises maailma otsas, eemal on päris perekonnast, sõpradest. 

Nagu mu ema kunagi ütles, et Kristel sina küll ühe kohapeal ei püsi, sina oled meil see kes tahab teha neid ekstreemseid asju ja kogeda neid ise, mitte kuskilt lugeda. 

Kindlasti oli see mu parim aasta, mul oli parim suvi koos minu kallite trennikaaslastega, klassikaaslastega. 

Lisaks sellele läksin ma uude kooli, kohtusin uute inimestega, kes selle ühe aastaga said väga südamelähedaseks.

Tahaks lihtsalt tänada oma kalleid vanemaid, sugulasi, sõpru kes mind on toetanud see aasta ning aidanud mind siia kus ma praegu olen. 

Kuid ei taha ka ära unustada neid vanemaid kes mul siin on, kes on teinud mu vahetusaasta selliseks nagu ma unistasin + ka neid sõpru kes mul siin on.  

Armastan teid tohutult!!!!!!!!!!!!

Me gustaría dar las gracias mis padres (mi familia), mis parientes, mis amigos y gracias a toda la gente, que estuvieron conmigo en 2013. Que me han ayudado a llegar a dónde estoy.

Pero yo quiero también decir, muchas gracias mis (host)padres. Porque ellos que tienen mi año de intercambio muy especial y también mis amigos aki. 
Te amo mucho mi familia y mi (host) familia, mis amigos. 
Feliz nuevo año!!

see ülemine pilt pole küll sellest aastast, kuid see on ainuke pilt kus kõik peal on ja mis mul arvutis oli

Minu kallil vanaemal on 1.jaanuaril sünnipäev!!!! Seega soovin vanema sulle juba ette ära PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAK!!!!!
Mi abuela cumple años en 1.enero . FELIZ CUMPLEÑOS MI ABUVELA!!! 
Te amo mucho mucho :))))

kahju, et mul oma arvutis ei ole pilti kus vanemaga olen ainult kahekesi ja vaataks kaamerasse. 

Kuid mulle sobib see pilt ka :)), loodan, et sulle ka. :) 

Kiire postitus enne aasta lõppu

Hola mis amigos!!!


Kuna mulle on juba mitmed kirjutanud, et miks nii kaua pole bloginud, siis teen ühe kiire postituse.
Lihtne põhjus miks pole jõudnud siia on see, et olin Santa Martas puhkusel 18.dets-24.detsembrini ning 24.detsembrist-(ei tea mis kuupäevani olen barraquillas). + mul võeti telost nett ära, ning põhjust ei tea.
Mul on Santa Marta jutt kirjutatud, ning see ootab avaldamist, kuid teen seda hiljem (eks näis millal), kuna kirjutasin seda telefonis, siis jutt on väga segane.
Hetkel olen Barraquillas ning naudin veel soojasid ilmasid, seega eriti pole postituste tuju, parematki teha. Ei taha ka nii jätta seda blogi, et enne 2013 aasta lõppu ei kirjuta.
Arvan veel, et jõulude ja uueaasta postituse teen ka hiljem, kuna veedan/veetsin need Barraquillas.
Vahepeal sain ka selle kuumuse juures päiksepiste, niiet mitu päeva oli paha ja vist oli ka väike palavik.
Ning isegi õhtuti pole aega, et midagi kokku kirjutada, kuna siin ma ei veeda ühtegi õhtut kodus vaid kas siis Silvia venna juures või siis Silvia õe juures või veel kolmandas kohas.
Näiteks eile käisin Silvia venna juures filmi vaatamas, kus olid Mucis (ei tea kas õigesti kirjutan) ja ta poiss Luis, Gabi, Gabi ja Mucise ema õe lapsed (kes elavad muidu Argentiinas, kuid vaheajaks tulid siia), Silvia õe laps koos oma poisiga (nimedega on mul veel raskusi ;) ). Vaatasime üht õudukat (casa 39). Pool sellest filmist oli padi näo ees, kuna ma pole eriti õudukate fänn, siis jah. Peale seda filmi hakkasime uut filmi vaatama. Ning sealt ära tulime alles 1 ajal, ning kuna teatud see seltskonnd k.a mina olime päevotsa rannas olnud, siis õhtul oli parim koht voodis.
Seda armast lühikest postitust kirjutades naudin ka viimaseid Eesti komme, mis ma Barraquillasse kaasa võtsin.

Jääge ootama, siis neid natuke pikemaid postitudi ning pilte.

Chaoo!! ;)
K.

13 viernes

Teen ühe kiire postituse, enne kui lähen Santa Martasse. Nüüd on kohver lõpuks koos ning kell on 2.21 ja pole veel magama läinud. Ning see nädalane rutiin, et pühapäev on blogimise päev jääb nüüd umbes 2 nädalaks katki. kuid kui tulen tagasi on oodata suurt suurt postitust koos paljude piltidega. 

 Ma arvan, et selles postituses on palju kirjavigu, kuna tõesti pole aega seda üle lugeda. Kuna arvan, et paar tundi magusat und on parem. 

Nüüd asume selle nädala juurde ning tippuks on 13 ja reede.

Ma pole kunagi uskunud 13 kuupäeva ning reedesesse päeva. Juba esiteks miks ma pole seda päeva kunagi uskunud, et midagi võiks juhtuda, sest endaarust pole mul selle päeval ka midagi juhtunud. 

Okei nüüd siis asja(d) juurde.

Kirjutan enne head uudised ning siis lõppu, ei teagi kuidas seda öelda, kuna see oli mõnevõrra naljakas ning samas mitte. 

1. Eile nüüdseks juba üleeile mõtlesin, et kui ma enne Santa Marta reisi oma pakki kätte ei saa on küll asi halb. Ning siis tuleb neljapäeva õhtul hostema koju ning ütleb, et postist on kiri.

 Ning täna ehk siis reedel hommikul käisin kuskil teises linna otsas oma kahel pakil järgi. Miks ma sellel siis järgi käisin, kuna ema oli tõstnud ühepaki väärtust natuke, ning sellepärast pidin maksma. 

Koju jõudes hakkasin kohe pakke avama, ning ei suutnud lihtsalt oma pisaraid tagasi hoida, sest see kõik oli nii armas ja samas kurb, kuna siis tulid kõik head asjad meelde. Ning kui jõudsin kahe jõulukingituseni tuli isegi natuke jõulutunne, kuid see oli imepisike. 

2. Nagu te juba olete aru saanud, siis mina suundun kuuma päikese alla, ehk 30 kraadi soojusega veedan mina selle aasta jõulud. Saab ka siis lõpuks pruuniks. 

3. Lihtsalt parimad asjad olid seal pakkis. Ma isegi ei söönud enne õhtut ühtegi kommi kuna arvan, et  kui saan ühe kommi suhu ei suuda ennast lihtsalt pidurdada. 

4. Juhtus reede õhtul nii, et ma tuttvusin ühe vanainimesega, kuid kuidas loete edasi..... 

ehehheheh nüüd tulevad need 13. reede sündmused 

Neid asju ma vist ei kirjutagi punktidena vaid ühe juttu või sellise sündmusena. 

Hommikut te juba teate. Ning kui olin oma kaks pakki lahti teinud ning neid kõiki asju vaadanud. Oeh seda tunnet vist ei anna kirjeldada. Lõunat sõin, siis koos Eesti peenleivaga ning peale määrisin (mitte just kõige paremat) võid. Peale mõnusat lõunat suundusin Tintan plazasse, kuna oli vaja hostvanematele mingit kingitust jõuludeks. Mul oli see juba ammu välja mõeldud, ning lihtsalt oli vaja see teoks teha ning lootsin, et seal mall'is on foto pritimis kohta. Juba see oli märk sellest, et ega edasi paremaks ei lähe. Lähen siis ühtepoodi, et arvates seal poes võib sellist asja leida. Seletades müüale, mida ma soovin, ei saanud ta aru. Järgmine hetk oli minu ümber 6 sealset poe müüjat, ning kõik küsisid mida ma soovin. Lõpuks keegi ikka aru ei saanud, ning tänasin viisakalt abieest. 

Natukese ajapärast sai mul sellest otsimisest kõrini ning helistasin Malule, et küsida kas siin lähedal on. Loomulikult lähedal oli, kuid teises mall'is. Eks ma siis võtsin ei tea mis bussi ning lootsin, et see viib mind kõigesse kohta. Okei, viiski, see vähemalt hea pluss selle asja juures ning lisaks sain oma vajalikud asjad ka kätte. Koju tagasi jalutasin ning jõudsin ka koju ilusti. Sõitsin nagu ikka liftiga viiendale korrusel, ning hakkasin ust avama. Proovides juba ust avada ei tea mitmes kord, ei õnnestunud mul see ikka veel. Mõtlesin, et kaua ma seda uust veel proovin avada, siis juhtub kindalt midagi. Huvitav kas ma jõudsin, siis sel hetkel ära sõnuda selle............ proovides veel üks kord juhtus see, et üks osa võtmest jäi võtme auku ning teine osa murdus ära ning kukkus otsast ära. Esimest korda elus oli see mõtte, et oi oi täna on juu 13 ja reede, et kas see on võimalik. 

Helistan ja helistan nii  Silviale kui ka Juan Carlosel, kumbki ei võta vastu ning akut oli mul vaeval 2 protsenti (need kes teavad, et 2% iphone akuga on suhteliselt võimatu helistada) nii ka see juhtus, hostisa võttsi vastu ning mul sai aku tühjaks. Jee järgmine asi, mis juhtuda sai. 

Läksin siis alla, ning rääkisin oma loo ära, sellele inimesele kes all valvab seda kortermaja. Ning temagi ei saanud ust lahti. See selleks, mis ta seal vahepeal tegi, ei saanud ta ikka ust lahti.

Olime juba proovinud seda ust lahti saada ligikaudu 10 minutit, tuli meie treppikotta üks vanem naisterahavas ning ütles, et mina olen see ja see, ning Silvia helistas, et neil läheb veel kaua kuna buss on kuskil ummikus. Ning küsis, et kas ma tahan tema korterisse minna, joome teed ja räägime juttu niikaua kui mu hostvanemad tulevad. 

Läksin siis selle vanema naisterahvaga kaasa tema kontorisse, seal jõime teed sõime sooje kukleid ning rääkisime Eestist ja vaatasime atlasest kus Eesti asub jne jne. Mingiaja pärast jõudsid ka hostvanemad korterini ning tulid küsima selle naisterahva käest mingeid tange. Said ka mingid ning läksid ust avama (mina kaasa ei läinud).Umbes 8 minuti pärast oli hostisa tagasi ja ütles, et saime ukse lahti.

Seega saime koju ning pärast viisin sellele naisterahvale Eesti šokolaadi ning ta oli nii õnnelik, ning mina olen tänulik, et ta oli nõus mind natuke lõbustama ning minuga rääkima + veel enda korterisse võtma. 

See läks küll nüüd natuke pikaks.... 

Nädala sees vist midagi sellist ei juhtunud, et ma nüüd siia peaks sellest kirjutama. 

Neljapäeval käisin kohvikus torti söömas ning juttu rääkimas. Oli mõnus õhtupooli, ning Bogotas vihma ka ei sadanud. 

 ning siis mõtled, kust need kilod tulevad 

 ükspäev käsin oma uut koolivormi proovimas

 sinna minema pidin üksi ja aadressi järgi 

 ehk kõige õnnelikum laps maailmas

eks pärast sain teada, miks see sinna pandi 

 lõpuks siis kui panin kõik ühte kasti

 selle mõnusa hommikumantli juurde käivad veel mõnusad emme kootud tudusokid 

sry pole viitsimist pilte ümber keerata

Oeki nüüd lõpetan, sest võiks ju tegelt magada oma paar tunnikest kui sedagi. 

Kirjutan siis kui olen tagasi oma reisilt. 

Nüüd siis Chaoo. 

nädal ning PROM

Hola hola amigos!


See nädal sain ma, siis kauem magada kuna Silvia ütles: "et sa ei pea nii vara tulema, et sul vaheaeg." Ning paaril päeval olen läinud kolmeajal kontorisse, ning siis tuli ka sinna Georg kuna tahtis salsat ja merenget tantida. Lõpuks saime pärsi normaalselt tantsitud.
 See oli vist teisipäeval kui hakkasin bussipeale minema, et trenni minna, ning sellist peavalu pole mul ammu olnud, ning kui ujula juurde jõudsin läks see veel hullemaks. Mõtlesin juba, et kutsun Silvia järgi, et ta
mu koju viiks. Kuid seda ma ei teinud, sest trenni lõpuni on siin nii vähe jäänud. Seega läksin haigena trenni.
Loomulikult olin meil teine treener, kes teeb raskemaid trenne (mulle meeldis, kuna olin haige, oli see päris hull). Kui hostisa mulle pärast järgi tuli mõtlesin küll, et nüüd kui autosse kohe ei saa kukkun kokku. Autoga sõites mõtlesin ainult oma voodile, et ma sinna lõpuks saaksin. Koju jõudes sõin ja läksingi magama. Magamisest oli asi kaugel kuna pea valutas ning kõik see kloor ja nohu oli mul pähe vajunud (imelik sõnastus aga ma ei tea ka kuidas seda paremini sõnastada).
See nädala lõpp ei olnud meil trenni, kuna üks treener läks Usa'sse ning teisest ma ei tea aga teda ka ei olnud. Ning kuna trenni ei olnud siis mõtlesin, et külastan ülepikaaja jõusaali, nii ka ma tegin. See kuumus, mis seal jõusaalis oli, oli tappev (okei, mul laused lähevad aina segasemaks). Sealt ära tulles, oli mu nägu hullem kui tomat. Kuid mulle meeldis, eks ma mingipäev lähen jälle.
Koju tulles sõin ma lõunat, ning hiljem suundusin mall'i kuna mõtlesin, et nüüd oleks aeg mingi tite raamat ka lugemiseks võtta. Suundusin, siis raamatu poodi ja läksin väikeste laste raamatu osakonda ja valisin endale mingi raamatu. Peale seda jalutasi niisama seal ringi, mõtlesin, et vaatan ka Forever 21. Kui ma sinna sisenesin ja seda järjekorda nägin, siis mul kadus küll tuhin ära seal poes olemisest ja läksin välja. Mingiaeg jalutasin jälle koju tagasi. Koju tulles ei olnud veel kedagi kodus, ning sain veel üksildust nautida, ning raamatut lugeda. Vahepeal sai ka emaga paar sõna skypes vahetatud. Kümmne ajal tuli hostisa koju, ning ma küsisin, et kus hostema on. Vastuseks sain, et on sõppradega väljas. Koju jõudis hostema alles poole 2 paiku. Hommikul äratas mind hostema supper üllatusega. Eelmisel õhtul kui ta oli sõppradega kellegi juures tuli ühel inimesel pakkiga Eesti šokolaad, ning hommikul äratas mind hostema sellega üles ning ma küsisin läbi une kus sa Eesti šokolaadi said. See oli lihtsalt parim hommik siin.
Mind teeb veel kurvaks see, et pakk on jõudnud Colombiasse aga ma pole seda veel kätte saanud :(((((((.

Mis mul praegu neljapäevaga või oli see reedel (enam ei mäleta) seoses meelde tuli on see, et käisime ühes koolis vestluse. Millest siis vestlus koosnes. Ikka sellest, et miks sa siia kooli tahad tulla?, miks just Colombia?, etc. Räägiti ka sellest, et milline kord koolis on. Kool on poiste- ja tüdrukute kool. Kooli tundide ajal on vaikus (mis mind imestama pani, kuna Medellinis sellist asja ei teatud nagu tunni vaikus). Ning lisaks hakkan hispaania keelele veel mingit keelt õppima (portugali, prantsuse ning üks oli veel kuid ei tule meelde).
Kool iseenest seest oli ilus, ning mulle meeldis. Loodan, et direktor ütleb, et võin sinna kooli minna. Üheks suureks plussiks selle kooli juures on see, et MA EI PEA BUSSIGA KOOLI SÕITMA, vaid saan jalutada 2 minutit. Seega saan ka kauem magada, jeeeeeeeeeeeee.
Laupäeval oli siis prom. Kuna mu juuksed olid juba ei tea mis värvi siis otsustasin, et värvin pead ka selle puhul. Juuksed sain värvitud odavalt ehk siis 20 euro eest. Kõige parem selle asja juures on see, et me olime juuksuris hommikul kella 9-st kuni kella 4-ni. Ma pole elusees olnud nii kaua juuksuris, isegi oma lõpetamise ajal ei olnud ma nii kaua. Ega Colombialastel on aega küll. Vahepeal käisime lõunat söömas ning läksime tagasi, et meik teha. Kõik kokku nii juuksed (värv/soeng), küüned ja meik läksid maksma 40 eurot. Mulle lausa meeldib Colombia elu, kui vahest nii odavalt saab.
Laupäeva hommikul paistis päike ning oli soe. Õhtu lõpuks kui hakkasime kodus sättima suutis sadama hakkata, ning Georg ei saanud taksot kuskilt, et meie juurde tulla. Seega me läksime talle järgi ja sõitsime peo kohta. + Loomulikult suutsid hostvanemad sättima hakka pool tundi enne. Ma olin suht tunda aega enne valmis põhimõtteliselt. Lõpuks nagu alati läks meil kiireks.
Prom oli lahe ning sai tantsitud. Ning loomulikult oli seal ka inglis keelseid tüps laule ning vanemad inimesed küsisid, et miks seda veel siia vaja on. Miks ei lasta näiteks: salsat, merenget. Seda oli kuid vähem kui teisi.
Minu paariliseks oli Alejandro, kes on siis YFU vahtusõpilane, kes käis Saksamaal. Loomulikul suutsin ma olla natuke pikem kui tema, kuid olen sellega siin juba harjunud, et olen teistest pikem. Sai räägitud sai mängitud :D. Kella 3-st või poole 4-st hakkasime ära tulema, kuna suurem osa väsis ära.  Autos kui me kõiki koju sõidutasime tekkis väike arutlus. Selle üle kui palju välismaist muusikat oli, ning reggetoni. Kuna sinna oli kutsutud ka lapsevanemad, siis Silvia ütles, et oleks võinud rohkem seda ja seda muusikat olla, kuna nemad oleksid ka tahtnud tantsida. Kui ma seda postitust alusatsin, siis oli mul palju kirjutada sellest sündmusest, kuid nüüd kui kirjutan seda paar päeva hiljem, ei tule midagi meelde. Kui mul midagi seoses sellega meelde tuleb, siis lisan juurde.
Hiljem kui olime Georgi ja Alejandro koju viinud, tuli hostvanematel söögi isu. Kell oli sel hetkel juba 4 läbi nin sai pool 5. Otsustasid nemad, et tahavad suurt perrot (hot dogi) süüa. Ma mõtlesin, et nad ikka valivad mõne väiksema, sest kell oli juba palju. Kus sa sellega, valime ikka kõige suurema. Küsisid veel minu käest, et kas ma tahan eraldi endale. Sel hetkel polnud mul absoluutselt millegi isu, seega ma võtsin sellest perrost, mis nad kahepeale sõid ühe ampsu ja oligi kõik.
Järgmine päev ehk siis pühapäeval põõnasin ma päris kaua. Ligi poole 1 ning mõtlesin, et täna on logelemise päev, et kõik on kodus jne. Algselt pidid minema hostvanemad kellegi juurde jälle niisama juttu ajama ning kooki sööma. Ma sel hetkel mõtlesin, et ma siis jään koju. Küsisin ka veel, et kas ma jään siis koju. Vastuseks tuli, et kui me lähme tuled sina ka. Seega ma pühapäeva kodus ei veetnud. + See õhtu möödus lihtsalt laginal naerdes ja kuna seal oli väike laps, keda püüti magama panna. Käidi meid iga natukese ajatagan hoiatamas, et ma ei saa teda nii magama panna, kui te koguaeg naerate. Koju jõudsime jällegi suhteliselt hilja ning mul polnud mingit tuju, seda postitust teha.

Nüüd on käes juba järgmise nädala teisipäev, see lükkus see postitus päris palju edasi.
Eks esmaspäeval oli veel see laiskvorst külas, ning polnud tuju teha jällegi. Kuigi kirjutasin mingi osa sellest valmis ja sinna see jägi.
Täna mõtlesin, et võtan ennast kokku, et peale jõusaali kirjutan selle valmis ja saate lugeda. Ei kus sa sellega, suutsin kaks rida kirjutada, ning tuju kadus taas.
Nüüd on juba kell 11 õhtul ning  hommikul on kella poole 6-st hommikul trenn ja mõtlesin jällegi, et ei lükkan selle hommsesse. aga ei teinud seda, proovin ikka olla korralik ja pühapäeviti blogisse midagi kirjutada.

Kui õhtul trennist koju tulin, ütles Silvia, et läheb homme sinna kooli ja algkirjastab paberi direktori juures, et ma seal koolis saan käija.

Ausalt öeldes kell liigub nii kiiresti, et aega seda üle lugeda põhimõtteliselt ei ole. Niiet loodan, et te ei pahanda kui siin mingid vead sees on. :D

 me ei veeda ühtegipäeva ilma jäätiseta 

 mängime lolli....

 nüüd võiks ka ühe korraliku pildi teha 

esimene hispaania keelne raamat

 te ei usu kui tänulik ma neile olen.  Lihtsalt parimad on 

sry Gerorg loodan, et väga kuri pole :)

Ma tean, et te lugeda ei viitsi. Kuid seeeest on pilte ka. Ikkagist teen blogi endale, et mul pärast hea lugeda oleks. 

Aga praeguseks CAHOO. Võite juba see nädal oodata järgmist postitus. 

K.

sünnipäev ja muud tegemised

Järgmine pühapäev on käes, ning aeg blogilainele tulla. Kuigi selle nädala sees midagi erilist vist ei juhtunud, arvan, et pilte tuleb rohkem kui juttu. Kuid mind kunagi ette ei tea. Lisaks on mu siin imelises Colombias täitunud 100 päeva :)  

Nädala sisene oli nagu ikka hommikul ülesse, kas siis bussiga või autoga YFU kontorisse. Seal paar tundi hispaania keele tunde ning lõuna. Peale seda kas lihtsalt juttu või Georg tuli ka sinna, ning meil on tantsutunnid. Lõpuks kui kell saab kuus on mul aeg minna bussiga trenni. Bussi teekond ujula juurde sõltub sellest kuidas liiklus on. Näiteks ükspäev võttis aega see ainult pooltundi ning teine päeva poolteist. Trennis olen kella 10 ning, siis tuleb hostissa mulle järgi ja sõidame koju. Peale seda söön midagi kas soojasööki või siis mingit võileiba. Lõpuks tulebki see aeg kui tuleb ennast vaikselt voodisse sättida. Nii olid mu päevad teisipäevast-neljapäevani. Esmaspäeval õpetati mulle millist bussi pean ma võtma, et YFU kontorist koju saada (vahel tunnen ennast väga väiksena).

Jõuame siis reedeni ... Reedel oli siis üks sünnipäev, millest ma varem ka kirjutasin. Sealt sünnipöevalt teadsin see kelle sünnipäeav oli ning kahte tüdrukut veel. Ma kirjutan sellest natuke detailsemalt kuna tahan seda pärast aastat ka veel lugeda.

Sünnipäeav pidi algama kell 9 ning mina olin veel kell 9 kodus, kuna mu hostvanemad polnud vee koju tulnud. Jõudsin nad koju poole 10ks, ning 10ks olin sünnipäeval. Issi sulle ma pean ütlema, et kui sa siin tahaksid, et ei hilinetaks, siin on see tavaline ja keegi ei tee sellest numbrit.

Kui oli tuppa astunud, siis kõik pilgud old hetkega minupeal. Eks ma sellega olen siin harjunud juba kuid see oli kuidagi teistmoodi, kui tavaliselt. Istusin siis diivanile ning mõtlesin, et nüüd tuleb üks küsimuste rohke paar tundi. Ei läinud 5 minutitki mööda kui ligikaudu 10 inimest minu ümber olid ja mulle lihtalt küsimusi küsisid. Kirjutan ka paar küsimust siia: "Mis su nimi on?", "Kust sa tuled?", "Mis keelt teil seal ka räägitakse?", "Kaua sa siin oled olnud?", Kauaks sa siia jääd?", neid oli veel ja veel ja õhtujooksul need kordusid ja mitte palju. Kuna Silvia pani ühe video ülesse, kus me tantisme Georgia, siis nad olid ka kuidagi selle teada saanud.(Kuna suurem osa on seda videot näinud, siis arvan, et Georg pahaseks ei saa ja ma seda siin jagan: https://www.facebook.com/photo.php?v=10153555832740174&set=vb.779450173&type=2&theater). Neil  tekkis siis arutlus oma vahel, et äkki ma tantsiks seal ka. Loomulikult ega sel hetkel poisid kadedad ei ole. Selles esimeses tantsimises midagi imeliku ei oleks olnud kui ma poleks pidanud tantsima nii, et kõik istuvad ning mina tantsin keset tuba. Lõpuks oli kõik hea ja tundin ennast väga koduselt, sai tantsitud ja juttu räägitud.

Lihtsalt ma ei saa mainimata ka jätta kuidas üks poiss istus mu kõrvale ja ütles, et ma näen su peaümber tähti, ning arvan, et sa oled väga supper iseloomuga tüdruk (kui need tähed välja jätta, siis oli see päris südantsoojendav). Ausaltöeldes ma ei mäleta ta nime, kuna sel õhtul oli mulle ligikaudu 20 uut nime. Lisaks suutis ta mulle pool oma reisist Inglismaal ära rääkida + kui ilusa tüdrukuga ta seal kohtus (eks kõigil vahel juhtub nii :D).

Kusikil poole 2 ajal jõudsin ma koju. Kuid und mul veel koju jõudes ei olnud seega istusin niisama voodis ja mängisin minionse. Ma teadsin, et pean magama jääma kuna hommikul oli vara trenn.

Hommik oli mulle ikka päris raske kuna öösel polnud korralikult maganud. + suutsin trenni hiljaks ka jääda, ning treener ütles, et sulle nüüd 30 kättekõverdust ja kõhulihast.

Treener on meil hüppersupper lahe viskab koguaeg nalja ning laupäeval olin mina see kelle kulul ta nalja viskas. Kuna ta teadis, et eelmine õhtu oli mul sünnipäev, siis mõnitas mind: "Kristel corre corre", ning ta ütles veel midagi aga ma tõesti ei mäleta.

Koju tulles mõtlesin, et lähen pikutan natuke, aga kus sa sellega oli vaja minna järgmisele lõpetamis kohvitamisele. See oli küll natuke hiljem, kuid meile tulid külla hostvanemate kaks head sõpra väiksele söömisile. Jällegi sai nalja kuna tõesti mul ei hakka kunagi hostvanematega igav, alati on millesti rääkida.

Õhtul siis sõitsime teise poeblosse, ning läksime sööma hästi hubassesse kohta. See oli küll sellest poeblost väljas ning pidime natuke edasi sõitma. Ei söönud soojatoitu ainult kooki ja jõime teed. Mina sõin siis cheescake con blanco chocolate, nii maitsvat kooki pole ma ammu saanud. Kuskil 9 ajal hakkasime tagasi tulema, ning kui ma koju jõudsin suutsin mõelda ainult oma heale voodile. Hostema veel enne magama minukut küsis, et kui kaua plaanin magada. Ütlesin, et mitte väga, et enne 10 olen üleval. Võite arvata kaua ma täna magasin..... kõigest 12-ni. Arvan nüüd, et natukeseks on mu uni rahuldatud.

Täna pole ma midagi erilist teinud lihtsalt logelenud kodus ja pannkooke söönud. Lõpuks ma polegi istunud tervepäev kodus, vaid läksime ühte kohvikusse. Silvial oli vaja kohtuda perekonnaga kelle üksi laps läheb vahetusaastale kaasa, ning läksin kaasa. Lihtsalt nii hea oli rääkida ning kõike muud. Nüüd olen lõpuks kodus tagasi ja kell on 11 kohe kohe. Õnneks homme ma ei pea vara minema YFU kontorisse, vaid saan kaum magada. 

Olen vaikselt kirjutama hakkanud ka erinevustest, ning loodn lähiajal selle avaldada. Kuid ei anna täpset kuupäeva millal ma seda teen. Niiet jääge ootama.

Kuid ma vabandan jälle, et nii palju kirjutasin, kui mul algselt tuju ei ole üldse seda teha siis lõpuks tuleb ikka pikk jutt :D

 võite arvata, et ma ei osanud valida millist tahan

 lihtsalt maailma parim cheescake oli 

 sel hetkel tekkis mul küll juba jõulutunne :)

 ükspäev vaatasin ilma ning mulle täitsa meeldib siine ilm 

 see käis selle nööripeal edasi-tagasi 

 vahepeal saan ka selliseid snappe :D

 kuna siin on ilm muutlik, siis vihmavari on lausa vajalik siin 

 siis kui öösel und ei tule 

 neid jõuluasju tekkib kabanduskeskustesse aina juurde 

 siis kui ükspäev trenni ilma vihmavarjuta läksin 

 hommikul vaatan snapi ning mul vahest sellised 

 lihtsalt imevaitsvad olid, ega ma neid ainult üksi ei söönud :D

olen aru saanud, et mu eesti klassil on vahest igav 

siis kui mul tuju tuleb. ps. porfavor nendele taldrikutele tähelepanu ei pööra 

Chao, 

K.